ooperites). Võiksime O. monoloogi nimetada ka aariaks (seda nimetust iseenesest veel ei eksisteerinud). Monteverdi ühendas ,,Orpheuses" varasemad teatrivormid intermeedium (uhke lavakujundus, lavaefektid), pastoraal (ainestik, tegelaskond), Peri ja Caccini ooperikatsetused (retsitatiivne stiil, draama muusikas). Võrreldes viimastega on Monteverdi ooper hoopis dramaatilisem, samuti muusikaliselt arendatum ning peale retsitatiivi eri liikide esineb tunduvalt rohkem meloodilisust. Vokaalpartiis on nii retsitatiivsust (Näit parlar cantando lauldes kõnelemine), virtuoosset laulmist kui ka lihtsat meloodikat. Oluline on afektide edasiandmine dünaamilised kontrastid, hääletämber (tume-hele), palju või vähe vibratot jms. Võiks öelda, et M. oli esimene ,,muusikadramaatik". Tänu Gonzaga õukonna võimalustele oli tal käsutada ka suurem orkester värvikas renessanssorkester.
(drame lyrique), esietendus toimus teatris Opéra Comique (koomilise ooperi teater, mis oli avatud kõigele uuele erinevalt Pariisi Opéra’st). Debussy ooper on ehituselt muusikadraama (vt eelpool), väga tähtsal kohal on pillitämbrite kombinatsioonid, erilise atmosfääri tekitamine orkestrivahenditega. Vokaalpartii on nagu mähitud orkestrikõlasse. Orkester annab tegelastele ja toimuvale psühholoogilise kommentaari. Deklamatsioonilähedases vokaalpartiis püüdis Debussy arvestada prantsuse keele prosoodiaga (sõnarõhud, välted lause mõtte edasiandmisel). Kuna sümbolismi muusikas on küsitav määratleda, sest puuduvad puhtmuusikalised stiilijooned (seda saakski äärmisel juhul leida ooperis või programmilises muusikas sisu alusel), võiks öelda, et Debussy “Pelléas ja Mélisande” on impressionistlik ooper sümbolistlikule draamale. (Impressionism – suund prantsuse kunstis (1870ndad) ja muusikas (alates 1880ndate lõpp),
1893 viimane ooper "Falstaff" (Shakespeare'i ajalookroonika "Henry IV" ja komöödia "Windsori lõbusad naised" järgi, mõlemas esineb elunautlejast rüütel Falstaff). Verdi hilisooperid on õigupoolest muusikadraamad, aga mitte wagnerlikus tähenduses või Wagneri mõjudega. Need on itaallase Verdi arengu tipp- ja lõpp-punkt. "Othellos" peaaegu puuduvad lõpetatud numbrid (v.a. näit. Desdemona laul pajust IV v.), ooper koosneb pideva tegevus- ja muusikaarenguga stseenidest. Vokaalpartiis palju deklamatsioonilisust, sõna eriti tähtis. Orkestripartii arvestab küll alati lauljaga, ent muusikaline põhimaterjal ja selle arendamine on orkestripartiis. 1898 kirjutas Verdi oma viimase lõpetatud teose Quattro pezzi sacri ("Neli vaimulikku laulu" koorile ja orkestrile). Keelpillimängijatele: Verdil (ja muide ka Donizettil) on ilus kvartett (Donizettil mitu). Mõisted: juhtmotiiv korduv muusikaline kujund suuremas helitöös, mis tähistab mõnd tegelast,
annaabi.ee 
