sisaldus viljades 0,2-1,1 protsenti. Mida rohkem on viljalihas happeid, seda paremini õunad säilivad, sest enamiku bakterite ning hallitusseente areng on happelises keskkonnas takistatud. Vitamiinidest on õuntes põhiliselt C-vitamiini, teisi vees lahustuvaid vitamiine on vähe. Kes ka õunaseemneid nosib, saab lisaks E-vitamiini ja A-vitamiini eelühendeid. C- vitamiini sisaldus püsib valminud viljades suhteliselt muutumatu, ka toiduvalmistamisel õuna vitamiinirikkus eriti ei vähene. Mineraalainetest on õunas kergelt omastatavas vormis peamiselt kaaliumi ja magneesiumi, natuke ka fosforit. Teisi mineraalaineid on vähem. Mineraalaineid on õunas kõige rikkalikumalt koorealuses kihis. Inimesele vajalikest mikroelementidest on õunas rauda, mangaani, vaske ja joodi.Inimese toidulaual on õun oluline kiudainete allikas, sest selles leidub pektiini, glükaani, hemitselluloosi ja tselluloosi. Pektiin on õunas lahustunud kujul, lahustumatut
Kõige kõrgemalt hinnati peeni lõunamaiseid veine. Seda joodi üksnes pidulikel puhkudel ning õllega võrreldes tunduvalt väiksemates kogustes. Kõige levinumad veinisordid olid Tallinnas reinvein5, romenii6 ja malvasiir7. Keskaja alguse poole oli viin rohkem luksuskaup rikastele. Hiljem hakkas viina tarbimine järsult tõusma, kuid õllele see konkurentsi ei pakkunud. Õlle tähtsust keskaja inimese toidulaual on raske alahinnata: suur toituvus, energia- ja vitamiinirikkus tegid selle võrdväärseks leivaga. Eriti oluliseks muutus õlu paastu ajal, pakkudes olulist täiendust ühekülgsele ja kesisele toidule. Õlut vajasid kõrtsmikud, kes väljaspool linnamüüre kõrtsi pidasid, õlleta ei saadud ka läbi perekondlikel pidustustel, seltskondlikel üritustel ega vastuvõttudel. Keskaja Tallinnas valitses vaieldamatult õlu, mis oli ühteviisi hea nii skorbuudi vastu kui ka
Kõige tavalisem mõdu valmistati veest ja meest, mida keedeti ning lasti seejärel mõni nädal seista ja käärida. (1) 3.1 Õlu Seal, kus kliima ei sobinud viinamarjakasvatuseks ja veinid olid igapäevaseks tarbimiseks liiga kallid, joodi õlut. Õlu maitse ühtviisi hästi nii talupoegadele, linnaelanikele kui ka feodaalisandatele. Õlle tähtsust keskaja inimese toidulaual on raske alahinnata: suur toitvus, energia- ja vitamiinirikkus tegid selle võrdväärseks leivaga, juba siis nimetati seda vedelaks leivaks. (1) Õlle valmistamise põhivõtted olid keskaja Euroopas kõikjal sarnased ega muutunud mitme sajandi jooksul kuigivõrd. Kaerast, odrast või nisust saadi linnaseid, mida keedeti koos humalatega suures katlas. (1) Õlle pruulimine oli seadustega hoolikalt reguleeritud - kehtisid täpsed eeskirjad ning nendest üleastujaid tabas karistus. Tallinnas maksvad nõudmised olid kirjas raemäärustes ning
annaabi.ee 
