Inimene suudab vastavalt keskkonnale ennast kujundada. Inimesed on ainulaadsed seetõttu, et igaühe geneetiline programm on ainulaadne omamoodi, ja ka seetõttu, et me käitume paindlikult kohaneme keskkonnaga erineval moel. Paradoksaalselt on selle paindlikkuse meie käitumisse programmeerinud meie geneetiline päritolu. Samas Jaanus Remme,Tartu Ülikooli dotsent filosoofiadoktor, Eesti TA KBFI teadur väidab, et elu ei põhine ainult geenidel. Elujõudu, müstilist vis vitalist ehk entelehhiat on sajandeid peetud kõige elusa lahutamatuks koostisosaks. Küll on teda seotud organismi erinevate osade ja kehamahladega, hiljem on arenev teadus teda paigutanud mikroskoopi listesse rakustruktuuridesse ning seostanud teda eriti sageli just pärilikkusmehhanismidega. Tänapäeva geneetika ja biokeemia sunnivad seda salapärast jõudu taganema. Päriselt kadunud see visa tung aga siiski ei ole. Lühidalt võiks vis
Eliminativismi tees on uskumus, mida soovitakse edasi anda. Kui eliminativism oleks tõene, siis ei leiduks uskumusi jne ning ei saaks midagi suhtluses edasi anda ja kogu eliminativisti jutt oleks vaid tähendusetu müra. Churchland: see eeldab tõendatavat argumendina. Eeldab, et selleks, et millelgi saaks olla tähendus, peab see väljendama uskumust. Samahästi võib järeldada, et see arusaam tähendusest ei kehti. Vitalism. Selle argumendi analoogia: 17. sajandi vitalist väidab, et eluvaimu olemasolu eitamine on vasturääkiv. Kui keegi ütleb, et tal ei ole eluvaimu, siis kui tal on õigus, on ta surnud ning ei saaks seega midagi öelda. Need, kelle meelest on eliminativism iseendaga vastuolus, kui ta ütleb, et uskumusi ei ole, pole adunud eeldatava muutuse kõikehõlmavust. Pärast elimineerimist peaksime ütlema, et “C. on seisundis X, et uskumusi ei ole”. Ulmestsenaariumid. Kolm tulevikustsenaariumi, mille korral rahvapsühholoogia osutub tarbetuks. 1
Samas hakkas tekkima arusaam mõistusest. Mõistuse haigust ei peetud enam ei hinge, ega mitte ka keha haiguseks see keeruline olukord kestis paarsada aastat. 18. sajandist hakkas euroopalikus kultuuriruumis levima hoiak, et vaimuhaiged on eeskätt haiged inimesed. W. Cullen nt arvas, et vaimuhaigus oleks midagi meie mõistes neurofüsioloogilist (ebakorras aju ja närvisüsteemi produkt), kuid et mitte kõik ajutegevusse puutuv ei ole teadusele arusaadav (Cullen oli vitalist). Niisiis oli vaimuhäiretega tegelemise puhul oluline nii kehaline kui moraalne pool (ning asutused, kus haigeid hoiti, jätkuvalt ühised kurjategijate, prostituutide jne-ga). Tähtsaks märksõnaks vaimuhaigete hooldamisel sai distsipliini mõiste, oli erinevaid võimalusi selle saavutamiseks. Üldistavalt võib siiski öelda, et egoistlik enesekaitserefleks vaimuhaigete suhtes ühiskondlikus käitumises hakkas tasapisi asenduma altruistliku ja humanistliku lähenemisega. 18
annaabi.ee 
