Aga ilmselt siiski oli mahajäänuid veel metsades. Me mängisime Ehavere õue peal. Meile oli tehtud suur liivane hüppekast. Vennad hüppasid kõrgust ja kaugust seal. Mina istusin kasti serval ning vaatasin pealt. Ma olin 12. Korraga käis minu kõrva juurest „Viiiiiiiiiuhhh“. Mina polnud iial veel kuuli häält kuulnud ja ma mõtlesin, et see oli mingisugune putukas. Tõmbasin kõrva juurest käega, et mis putukas see oli. Vend hüüdis: “ Loll, see oli kuul! Kõik pikali!“ Viskusime kõik liivakasti juurde pikali. Kuule enam ei tulnud. Keegi hirmus inimene tulistas ilmselt niisama möödaminnes oma lõbuks. Aga mängivaid lapsi! Minu arust kõige drastilisem näide sõjaajal toimuvast. Olime seal kõhuli ja käpukil põgenesime põõsasse. Siis ei osanud me seda pääsemist nii hinnata, kuid hiljem kuulsin lugusid inimestest, kes juhuslikust kuulist oli surma saanud.
tiibadelt väga tugev kuulipilduja- ja püssituli. Paanika oli kirjeldamatu. Aiad kisti maha ja voorikolonnid tormasid tuulena minema. Enamik viskas maha oma püssid ja järgnes vooridele, nii et kui astusime vastu vaenlasele, siis oli meid järele jäänud üsna vähe. Kui jõudsime välja Wesselshofi teele, nähti meid uuesti ning võeti tule alla kahest suurtükist. Meie voorid pääsesid õnnelikult. Ka meie jooksime, mis suutsime. Iga 25-30 meetri peal vihises paar granaati pea kohal. Viskusime kraavi, kuid järgmisel hetkel tormasime jälle edasi tahapoole." Meie suurtükitule mõjust annab üks Landeswehr'i ridades võidelnud vabatahtlik järgmise iseloomustuse: "Kaugel kõmiseb midagi. Suurtükid? Uludes ja vingudes lendavad mürsud õhus. Lähedal, paremal ja vasakul prahvatused. Mullatükid ja kivid katavad sekundiks taevast. Tean - eestlaste raskesuurtükid otsivad meid. Kõike jõudu kokku võttes hüppan püsti ja jooksen. Mu ümber puurivad kuulid maanteeliivasse
indiviidi tahet eneseohverduseks ühise heaolu nimel. Et need voorused ei oma midagi ühist majandusega, on juba selge ainult seetõttu, et inimesed ei too end kunagi ohvriks neil viimastel motiividel. Inimene sureb oma ideaalide eest, kuid ta ei kaldu surema oma "asja" eest. Inglased tõestasid kõige paremini oma üleolekut inimhingest selles, millise motivatsiooni nad suutsid anda oma võitlusele. Samal ajal, kui meie, sakslased, viskusime leiva järele, võitles Inglismaa "vabaduse" eest ja seejuures mitte iseoma vabaduse eest, vaid väikeste rahvuste vabaduse eest. Meil naerdi sellise jultumuse üle, meil tunti meelehärmi sellise inglaste agiteerimise pärast. Ent see tõestas vaid, kui lootusetult rumalad olid ühiskondliku arvamuse juhid Saksamaal veel enne sõja algust. Meil ei omatud juba ka siis mingit arusaamist sellest, millised faktorid on suutelised tõstma
annaabi.ee 
