I Allegro (sonaadivormis) II Ball (valsilik) III Largo (aeglane osa) IV Marss (skertso funktsiooniga) V Finaal (rondolik) I Unistused-kired: peategelane näeb nägemust kaua aega otsitud ja oodatud unistuste naisest ning armub. Lahvatavad lootused ja kired. Mingisugusel imelikul kombel ilmub kujutlus armastatust alati koos muusikalise teemaga (idée fixe!). I osa on vabas sonaadivormis. Armastuse teema kõlab flöötidel ja viiulitel. II Ball: keset balli lõbusat meeleolu ja virvarri ilmub kunstnikule taas nägemus armastatust. Ükskõik kuhu ta ei lähe, olgu see mets, linn või ball, ilmub talle ikka nägemus armastatust koos muusikalise motiiviga. Kogu osa on valsi karakteriga, tähtsal kohal on 2 harfi. AT kõlab 2 korda, kõigepealt flöötidel, hiljem klarnetil. III Stseen väljadel: ühel õhtul looduses kuuleb kunstnik kahte karjast oma pille mängimas. Valitseb harmooniline idüll, pastoraalsed meeleolud. Lootus ja igatsus hingerahu järele
Selle üle on pikalt arutletud. Tavaliselt tekib kaks teineteisele vastanduvat seltskonda (või vähemalt alljärgnevate loosungid kostavad teistest kaugele üle): need, kes rõhutavad identiteetide üksteisesse sulamise vajadust, ning teised, kes, meenutades viha ja kibedusega Nõukogude Liitu ja nõndanimetatud homo sovieticust, nende määratluste hoidmise olulisusest räägivad. Tundub aga, et kohati on segi läinud eesmärk ja vahend ning just see kogu kõnealuse vaadete virvarri loonud ongi. Mis aga juhtuks, kui läheneda identiteedile mitte kui vahendile eesmärkide (poliitiliste? majanduslike?) saavutamiseks, vaid kui eesmärgile iseeneses, ei oska keegi öelda. Ei oska, sest seda pole igaks juhuks proovitud. Ajalugu on järgmine käsitlemist vajav küsimus. Osaliselt on see eelneva valdkonna tekke põhjus, osaliselt tulemus. Siin ei saa Euroopat mõne teise maailmajaoga vastandada; ei saa öelda, et just
neid aastaid nimetada postmodernismi- või ratsionalismiperioodiks. Peagi hakkas domineerima dekoratiivset postmodernismi esindavad hooned , kus mängiti historitsistliku dekoori ja vormiga. Suurima menu sai kriitikute ja arhitektide käest Haabneeme lasteaed. 1980 aastate algul tekkisid ka Eestisse esimesed postmodernismi kriitikud. Kirjutati "kõhedusest läbitunnetamata eklektika virvarri ees", "retrovaimustuse analüüsivähesusest, pealiskaudsusest ja printsiibitusest" ja "ekletilisest vormirosoljest". Algselt kopeeriti palju välismaa töid, mida oli uuritud ajakirjadest, aga see ei toiminud, sest need ideed olid labased. Vastavaid ideid interpreteerisid nad vääralt- kopeerisid
annaabi.ee 
