kõvasti pleekinud vesti, mida ei ole kunagi enne raatsinud seljast võtta. Panin selle ilusti kokku ning asetasin paadi ahtris asuvasse kirstu. Lukustasin selle. Pistsin käe taskusse ning vajusin mõttesse. Mu pilk oli suunatud kaugustesse. Võtsin taskust kuldse ankruga kaelaehte, mille sain enda isalt seitsekümmend aastat tagasi. Panin selle kee kaela. Endale ehmatuseks haarasin uskumatu kiirusega alati paadis lebava päevi näinud kirve ning virutasin endale üdini armsaks saanud paadile saatusliku augu. Viskasin pikali. Tundsin, kuidas paat vaikselt täitus. Vesi paitas mu pead, just kui oleks seda teinud minu enda ema, keda nägin viimati kakskümmend aastat tagasi. Süda lõi sees nurru - mind valdas rahu. Olin juba peaaegu üleni vee all. Minu suust kostsid viimased sõnad: ,,Tulin siia, et jääda!"
selle naisega jälle arved klaarima. Nii ma siis otsustasin proovida tema peal oma uut mõõka mille olin ma saanud eile sepalt. Ma polnud eriti kindel kui terav ta on. Naine toodi paku juurde. Preester tegi talle veel viimase palvuse mis aitaks tal veel taevasse saada. Siis õpipoisid tõid naised ja asetasid ta pea pakule ja sidusid ta käed ümber paku. Kui naine oli kindlalt pakul paigas siis tõmmati naisele kott pähe ja läks mölluks. Ma tõstsin oma mõõga ülesse ja siis hea jõuga virutasin pikki kaela talle ning nii lõppes taas ühe naise elu. Pea kukkus maha ja oligi kõik. Nüütsks pole mul enam nii raske tappa. Algul tundus võõras, aga nüüd on see töö nagu iga teine. Edasi suundusin ma tänavaid üle vaatama kuna ma pidin hoolitsema ka tänaval olevate surnud loomade ees. Täna ei leidnud ma sealt midagi erilist. Mingi koera laip oli, aga see veel ei lehanud. Ma pistsin ta kotti ja toimetasin linnast välja.
Teadsin, et minu klassi tüdrukud tahtsid minu sõbrannad olla ainult sellepärast, et olin kena, trenditeadlik ja minu ülbus tagas ka neile teatud positsiooni. Korraga märkasin, kuidas Maria juuksed täis lumehelbeid, hingeauru pahvakas seisis ja mind ainiti vaatas. Tundsin häbi, sest olin nii lapsemeelsel ja inimlikul moel oma suurimale vaenlasele vahele jäänud. Jalutasin tema juurde ning siis ahnelt õhku ahmides karjusin talle kõige jubedamaid sõnu ning viimaks virutasin talle lahtise käega vastu nägu. Maria ei liigutanud. Ta vaatas oma helesiniste silmadega mulle otsa ja sosistas midagi. Ma ei saanud aru, lõin teda uuesti ja küsisin, mis tal öelda oli. Ta sosistas uuesti! Ma kuulsin, mida ta ütles ning see ajas mind veel rohkem vihale. Olin tema välja öeldud lolluse eest valmis talle uue obaduse andma, kuid Maria surus mulle midagi pihku. Vaatasin seda tänavavalguses. See oli mingi perepilt. Pildil olid
sisse ei lülitanud. Kui ma püüsin tema tähelepanu sellele juhtida siis tegi ta näo nagu ei kuuleks mind ja litsus ainult gaasi. Kohale jõudes, selle asemel, et selliga väitlema hakata, arvutasin hinna kroonidesse, mis tähendas et summa tundus ikka naeruväärselt väike ja maksin ära. Hiljem, aru saades kui lollilt olin ma jälle petta saanud, kasutasin esimest ja viimast korda selle reisi jooksul vägivalda ja virutasin endale vastu lõugu. Alumine lõualuu valutas pärast pool päeva. Vat nii juhtub kui oma hingeõnnistuse eest hoolt ei kanta. Veidike leevendas minu maailmavalu teadmine, et rongipilet Mumbay kesklinna(30 km) maksab seitse ruupiat (1,75krooni)
» «Mis lollust sa nüüd räägid? Kuidas said nad enne kesköod nõiduda? Ja siis algas ju pühapäev. Ei usu, et kuradid pühapäeviti palju ümber hulguvad.» «Sellele ma ei mõelnud. Jah, muidugi. Kas sa lubad mul kaasa tulla?» «Loomulikult -- kui sa ei karda.» «Kardan! Pole seda moodi. Kas sa näud?» «Jah, ja sina näu vastu, kui saad. Viimane kord lasksid sa mind niikaua näuguda, et vana Hays viskas mind kiviga ja ütles: «Pagana kassinäru!» Seepeale virutasin talle tellise aknasse -- aga ära sa räägi.» «Ei räägi. Ma ei saanud tol ööl näuguda, sest tädi valvas mind; kuid seekord ma näun. Kuule, Huck, mis see sul on?» «Ei midagi, ainult puuk.» 48 «Kust sa ta said?» «Metsast.» «Mis sa tahad ta eest?» «Ma ei tea. Ma ei taha teda müüa.» «Hea küll. See on niikuinii väga pisike puuk.» «Oh; igaüks võib puuki maha teha, kui see tema oma ei ole. Mina olen selle puugiga väga rahul. Ta on minu jaoks hea küllalt.»
annaabi.ee 
