Teoreetiliselt peaks täiuslike kristalsete ainete mehaaniline tugevus olema tunduvalt suurem kui katseliselt saadud. Metallide plastiline deformatsioon toimub dislokatsioonide liikumise kaudu (5-9) Deformatsioon saab toimuda ka vintdislokatsiooni liikumisel Metalli tugevus seejuures ei vähene, kuna katkevate sidemete asemel tekivad uued. Sellist plastilist deformatsiooni nimetatakse libisemiseks. Pinda, mida mööda dislokatsioon liigub, nimetatakse
on joondislokatsioonil risti dislokatsioonijoonega. (joon. 3.44). 46 Teine dislokatsioonitüüp on vintdislokatsioon, mille puhul ülemine aatomtasapind kristallis on aatomite vahelise vahemaa võrra nihutatud alumise aatomtasapinna suhtes (joon. 3.45). Võremoonutus, mis on seotud vintdislokatsiooniga, on lineaarne ja toimib piki dislokatsiooni-joont AB. Vintdislokatsioon on saanud enda nime spiraalidest, mis tekivad vintdislokatsiooni tõttu kristalli pinnale (joon. 3.47). Et vintdislokatsioonile tüüpiline aatomtasapindade ümberpaiknemine võib toimuda ka nihkel, siis nimetatakse neid sageli ka nihke-dislokatsioonideks. Moonutatud võreosa vintdislokatsiooni tekkel ei ole täpselt määratletud ja tema suurus vastab vähemalt paari aatomi diameetrile. Vintdislokatsiooni Burgersi vektor on paralleelne dislokatsioonijoonega (joon. 3.45).
Temperatuuri tõusul Ve suureneb ja rabedus väheneb. 5. Libisemispinnad. Metallide tugevdamise meetodid (5.4, 5.5), antud joon 5-9 ja 5-13 5.4 Plastiline deformatsioon ja libisemispinnad Metallide plastiline deformatsioon just dislokatsioonide liikumise kaudu. Illustratsioon ääredislokatsiooni liikumise kohta jõu toimel on joonistel 5-9. Dislokatsiooni liikumine läbi kristalli on analoogiline kapsaussi liikumisele. Deformatsioon saab toimuda ka vintdislokatsiooni liikumisel. Metalli tugevus seejuures ei vähene, kuna katkevate sidemete asemel tekivad uued. Sellist plastilist deformatsiooni nimetatakse libisemiseks. Pinda, mida mööda dislokatsioon liigub, nimetatakse libisemispinnaks. Dislokatsioonid ei liigu kõigil kristallograafilistel pindadel ühesuguse kergusega. Iga kristallstruktuuri korral on eelistatud pinnad, mis ongi libisemispindadeks. Neil pindadel on omakorda eelistatud suunad, mida nimetatakse libisemissuundadeks
Temperatuuri tõusul Ve suureneb ja rabedus väheneb. 5. Libisemispinnad. Metallide tugevdamise meetodid (5.4, 5.5), antud joon 5-9 ja 5-13 5.4 Plastiline deformatsioon ja libisemispinnad Metallide plastiline deformatsioon just dislokatsioonide liikumise kaudu. Illustratsioon ääredislokatsiooni liikumise kohta jõu toimel on joonistel 5-9. Dislokatsiooni liikumine läbi kristalli on analoogiline kapsaussi liikumisele. Deformatsioon saab toimuda ka vintdislokatsiooni liikumisel. Metalli tugevus seejuures ei vähene, kuna katkevate sidemete asemel tekivad uued. Sellist plastilist deformatsiooni nimetatakse libisemiseks. Pinda, mida mööda dislokatsioon liigub, nimetatakse libisemispinnaks. Dislokatsioonid ei liigu kõigil kristallograafilistel pindadel ühesuguse kergusega. Iga kristallstruktuuri korral on eelistatud pinnad, mis ongi libisemispindadeks. Neil pindadel on omakorda eelistatud suunad, mida nimetatakse libisemissuundadeks
saadud. Selle üheks põhjuseks on dislokatsioonide esinemine kristallides. Nimelt toimub metallide plastiline deformatsioon just dislokatsioonide liikumise kaudu. Illustratsioon ääredislokatsiooni liikumise kohta jõu toimel on joonistel 5-9 ja 5-10. Dislokatsiooni liikumine läbi kristalli on analoogiline kapsaussi liikumisele. Makroskoopiliselt näeb see välja nii, nagu näidatud joonisel 5-11. Deformatsioon saab toimuda ka vintdislokatsiooni liikumisel (joon 5-12). Metalli tugevus seejuures ei vähene, kuna katkevate sidemete asemel tekivad uued. Sellist plastilist deformatsiooni nimetatakse libisemiseks. Pinda, mida mööda dislokatsioon liigub, nimetatakse libisemispinnaks. Dislokatsioonid ei liigu kõigil kristallograafilistel pindadel ühesuguse kergusega. Iga kristallstruktuuri korral on eelistatud pinnad, mis ongi libisemispindadeks. Neil pindadel on omakorda eelistatud suunad, mida nimetatakse libisemissuundadeks
kui katseliselt saadud. Selle üheks põhjuseks on dislokatsioonide esinemine kristallides. Nimelt toimub metallide plastiline deformatsioon just dislokatsioonide liikumise kaudu. Illustratsioon ääredislokatsiooni liikumise kohta jõu toimel on joonistel 5-9 ja 5-10. Dislokatsiooni liikumine läbi kristalli on analoogiline kapsaussi liikumisele. Makroskoopiliselt näeb see välja nii, nagu näidatud joonisel 5-11. Deformatsioon saab toimuda ka vintdislokatsiooni liikumisel (joon 5-12). Metalli tugevus seejuures ei vähene, kuna katkevate sidemete asemel tekivad uued. Sellist plastilist deformatsiooni nimetatakse libisemiseks. Pinda, mida mööda dislokatsioon liigub, nimetatakse libisemispinnaks. Dislokatsioonid ei liigu kõigil kristallograafilistel pindadel ühesuguse kergusega. Iga kristallstruktuuri korral on eelistatud pinnad, mis ongi libisemispindadeks. Neil pindadel on omakorda eelistatud suunad, mida nimetatakse libisemissuundadeks
annaabi.ee 
