kalatagavara toomas. Võrreldes kala ja liha osa leivakõrvasena, võib eelöeldust järeldada, et möödunud sajandil oli eesti talurahva toidus kala, eriti soolakala osa liha osast suurem, see tähendab et kala, nimelt silku, sai näpu vahel hoida ja leiva kõrvale hammustada sagedamini ja igapäevasemalt kui liha. Nii kala kui liha vinnutati vanasti, s.o. kuivatati tagavaraks kevadel tuule ja päikese käes, eriti siis, kui sool oli kallis. Liha vinnutamist Eestis on nähtud veel käesoleval sajandil Läänemaal. Kalurid eelistasid süüa vinnutatud kala ja seetõttu vinnutatakse kala kohati tänini. Liha söödi talus harva, enamasti sügisel, kui tapeti loomi, või suuremate pühade ajal. Liha anti jaopärast ning seda jagas enamasti peremees. 3. Joogid Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima. Rõõska piima tarvitati harva. Pidupäevadeks valmistati õlut
[] Kalatoidud Kuna kala rikneb kiiresti, siis hoiustati seda soolatult. Soolasilk oli üks tähtsamaid leivakõrvaseid. Silgusoolvesi oli üks tavalisemaid kastmeid. Soolakala (räimi, rääbiseid, ahvenaid jt) söödi tavaliselt otse tünnist võetuna leivakõrvaliseks, piimasupi või kördi kõrvale. Vahel küpsetati soolakalu ning silku vardas või restil sütel. [] Teine säilitamise viis oli vinnutamine kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist hoiti neid verisoolas. Vinnutati räime, lesta jt väiksemaid kalu; suurematest haugi, latikat, siiga. Toiduks kasutati samuti nagu soolakala või keedeti leent. [] Värsket kala sõid randlased pea iga päev. Sisemaa rahvas sai seda harva. Värskest kalast keedeti leent, tavaliselt vee ja piimaga, lisati jahutummi, tangu või kapsast. Lühikese leemega, väikese vedelikuga keedetud kala söödi leiva kõrvale ja hiljem kartuliga. [] Liha- ja veretoidud
Kupatati ja pigistati pressi all kuivaks ning soolati sisse. Kalatoidud Toidulaual on olnud kala üsna oluline. Kõige tavalisem hoiuviis oli soolamine. Silgusoolvesi oli ka tavalisemaid kastmeid, kuhu söömisel leiba kasteti. Kalapüügihooajal käidi sisemaal kala vilja vastu vahetamas. Vahel on soolakalu keedetud ning silku vardas või restil süte peal küpsetatud. Teine kalade säilitamise viis oli vinnutamine, s.o kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist (räime, lesta, haugi, siia, latikat) seisid kalad lühikest aega verisoolas, mis nõudis vähem soola kui sissesoolamine. Värsket kala sõid randlased püügihooajal peaaegu iga päev, sisemaa rahvas sai seda harva. Lühikese leemega, vähese vedelikuga keedetud kala söödi leiva kõrvale, hiljem kartuliga. Liha- ja veretoidud Lisa sõi Eesti talupoeg varajasemal ajal vähe, peamiselt talvel. Kodune loomatapp võeti ette tähtpäeva eel. Tapuperiood algas mihklipäevast
annaabi.ee 
