sulle, kuningas.´´ Kuningas tundis haruldase kingituse üle suurt rõõmu. Pärast ohverdamist viis ta kuldse jäära villaku ise hiide, mis oli pühendatud sõjajumal Aresele, ja lõi selle kuldnaeltega hiiglasliku tamme okste külge. Ta palus oma tütart Medeiat, kes tundis hästi nõiakunsti, et see kutsuks maa sügavusest talle kuldvillaku valvaja. Medeia hakkas endamisi nõialoitsusid laulma ja hiide roomas suur draakon, turjal lohemaohari ja suus tuleleegid, kus peale selle vingerdasid kolm mürgist keelt. Lohe mähkis end sõnakuulelikult ümber tamme ja valvas nii päeval kui ööl talle usaldatud aaret. Phrixos jäi kuningas Aietese juurde ja võttis hiljem ühe tema tütre naiseks. Aastad möödusid. Phrixos suri, kuldvillaku kuulsus aga levis üle kogu maailma. Vanal kuningal Aiesel oli kombeks tamme juures käia ja kuldvillakust rõõmu tunda. Ennustus oli talle ette kuulutanud, et tema perekonda tabab õnnetus, kui ta villakust ilma jääb. Seepärast oli tal hea
.. kuid..." Ta sulges silmad ja lasi inimpoolel uinuda, päästes valla surematu kiskja, kelle ainsaks sooviks oli rebida, piinata, hävitada. ,,Uue nimel tuleb vanast lahti saada." Ta avas silmad ja nende sina oli kadunud: metalne hall maik, täidetud põlgusest kogu inimsoo vastu segunes hirmuga nende ees, kes sajandeid temasarnaseid jahtinud, oli ainus värv kesk pimedaid varje. ,,Shurei, ma tunnen midagi." Blond raamatuga mees vaatas härjapõlvlasi, kes ta ees abitult vingerdasid, ja andis käsu nad tappa. Ta kaaslased viivitasid selle täitmisega, sest neid täitsid kahtlused, et keegi või miski muu, palju ohtlikum kui paar väljasurnud müüti, neid jälgib, oodates soodsat rünnakuhetke. ,,Lähme edasi, peame õhtuks peakontoris tagasi olema, homme loendus. Niigi on meist vähem kui pool alles me ei või oma mainet enam alla lasta. Jätame need siin rahule ja lihtsalt lähme. Shurei!" ,,Vait
viimseks katseks kogunesid, et kõike jõudu kokku võttes otsustavat hoopi anda, tõusis äkki nende keskel hirmus kisa, veelgi koledam kui palgi allalangemisest lömastatud inimestelt. Kes ei karjunud ja kes ellu olid jäänud, vaatasid üles. Kaks sulatina juga langesid ülalt alla ja otse tihedasse rahvahulka. Inimeste meri vajus nagu lohku keeva metalli all, mis seal, kuhu ta langes, jättis järele kaks musta auravat auku, nagu seda teeb kuum vesi lumme langedes. Poolsöestunud surijad vingerdasid ja kisendasid valust. Kahe peamise joa kõrvalt lendasid koledad vihmapiisad laiali teiste ründajate peale, tungides tuliste puuridena nende pealuudesse. See raske tuli tärkis rahvast tuhandete rahetükkidena. Südantlõhestava kisaga jooksid hulgused laiali, visates palgi laipadele. Polnud vahet julgete ega argade vahel, kõik panid plagama ja teistkordselt tühjenes kirikuesine. Kõigi silmad pöördusid kiriku fassaadi ülaosa poole, 407
annaabi.ee 
