üksteisest väga, Billee oli sõbralik, Joe aga sünge ja endassetõmbunud. Natukese aja pärast toodi veel üks koer: Sol-leks, ta oli täpselt nagu Dave, sünge ja ükskõikne. Ning ta oli ühest silmast pime... Õhtul puhus kõva tuul, Buck oli väsinud ja otsis endale tuulevarju, ta puges telki, kus olid Perrault ja Francois, kuid mehed ajasid tema kiiresti sealt minema, Buck läks tagasi teiste koerte juurde, kui neid polnud! Järsku vajus Buck lume alla, miski vingerdas ta jalge all, Buck tahtis juba sellele kallale hüppata, aga see oli Billee, sõbralik koer, Buck sai aru, et eskimokoerad peidavad ennast lume ja tuule eest lume alla, seda tegi temagi, ning vajus koheselt sügavasse unne. Ta ärkas alles siis, kui kuulis teiste laagrisolijate hääli. Francoius oli rõõmus, et Buck õppis kõike kiiresti. Rakendile lisandus veel kolm koera, ning rakend tõttas Dyea Kanjoni poole. Buck oli rõõmus, et saab töötada, ning sai aru, et talle isegi meeldib see
ALGUL TEINETEISE VASTU OTSESELT NAD KÜLL EI ASTUND HILJEM HÕÕRUSID JA SIIS LÄKS LAHTI TÄIELIK KAPRIIS: NÄRISID JA KRIGISTASID LÕUAD KINNI PIGISTASID HAMMAS HAMBA VASTU ASTUS SUUST VAID SÕJAKÄRA KOSTUS KEEL SIIS NEILE KAHELE END SEADIS VAPRALT VAHELE NÜÜD ON TEHTUD VAHERAHU HAMBAREAD ON TÄITSA LAHUS MUIDU KORRAS OLEKS KÕIK, KUI SUU MA KINNI PANNA VÕIKS. MEREPÕHJAS MEREPÕHJAS SÜGAVAL MULL-MULL-MULL-MULL-MULL ELAS VÄIKE ANGERJAS MULL-MULL-MULL-MULL-MULL ADRU SEES TA VINGERDAS ISE RÕÕMSALT ITSITAS: SIIN EI NÄE MIND MITTE KEEGI AGA EEMAL LIIVA SEES MULL-MULL-MULL-MULL-MULL PIKUTAS ÜKS KAMMELJAS MULL-MULL-MULL-MULL-MULL LIIVA SEES TA PIKUTAS ISE VAIKSELT ITSITAS: 13 14 SIIN EI NÄE MIND MITTE KEEGI NII PEITU PUGES ANGERJAS JA ÄRA PEITIS KAMMELJAS PEITSID END JA PIILUSID JA EI KOHTUND IIALGI… NAABER NAABRIL JÄLLE AUTO UUS MUL TEEB HAIGET VASAK PUUS NAABER REISIL INDIAS KÄIS
Rinaldo kinnitas, et jah, kui see rüü ära võtta, olen nagu iga teine mees. Probleemiks sai korraks ka see, et Rinaldo Agnesa poja vader oli- sugulussidemed. Rinaldo aga kinnitas taaskord, et ei ole siin midagi. Agnesa veidi lihtsameelsena uskuski kõike, ja nad vallatlesid mitmeid kordi. Ükskord aga tuli Agnesa mees järsku koju ja otsis naist. Naine ja Rinaldo aga vallatlesid samal ajal, olid paljad. Vahele ei tahetud aga jääda. agnesa käskis Rinaldol riided selga panna. Ise vingerdas ta end sellest olukorrast järgmiselt välja: et nende poeg olevat järsult süles nõrgaks jäänud, siis oli vend Rinaldo siia tulnud. Ütles et, pojakesel on ussid sees ja need tuleb palvetega ära saada. ainult ema võis olla lapse juures, palvus pidi toimuma täiesti segamatult, seega pandigi uks lukku. Seega Rinaldo nagu päästis nende poja. Agnesa mees ala oli nii kohkunud ja õnnelik, et lapsega sisiki kõik korras oli. Ta uskus kõike, arvates, et Agnesa talle eal ei valetaks
julgust. Kes teab, kas ta seegi kord oleks vastust saanud, kuid lähemal silmapilgul vihises Oodo koerapiits õhus ja laksatas kupja pihale. «Kuidas julged sina, koer, minu sõbraga sedaviisi rääkida?» käratas Oodo näost lõkendades. «Ai, ai, kust mina seda teadsin, et ta noorhärra 23 sõber on,» kogeles kubjas, «ma arvasin, mõni hulgus . . . hein Pauerunt . . . ai, ai, noorhärra, ega ma nõnda ei öelnud, andke andeks, pai junkur!» Kubjas vingerdas pai noorhärra piitsa all. «Käsi minema, lurjus!» käskis Oodo ja andis minejale veel hoobi tagantjärele. «Oled sina ka rüütli poeg?» küsis ta pärast seda Jaanuselt. «Ma olen vaba mehe poeg,», vastas Jaanus uhkusega. «Kas sa elad ka niisuguses lossis kui meie?» päris Emmi. «Kas teil on ka aed ja hoov?» «Meie ei ela niisuguses lossis kui teie, aga meil on oma maja.» «Ja aed kah?» «Aed on kah.» «Kas teil hobuseid ja sulaseid ka on?» päris Oodo. «Jah on
annaabi.ee 
