maalimisstiilile, luues igast tuntumast kunstiteosest oma loo ja stseenid. Kuigi teda ei mõistetud omal ajal, siis täna elavad tema pildid lausa filmiekraanil. Põhiidee aga süzeeliselt kandub edasi kunstniku elu traagikas. Tihti ei mõisteta inimesi, kes elavad rohkem oma mõttemaailmas ja nii võivad nad elu hammasrattaste alla jääda. Kunstile pühendumine tähendab seda, et tavatööd selle kõrvalt teha ei jõua, mis ühiskonna meelest inimese väärtust kohe alandab. Vincentile tõigi lõpu tema süümepiinad. 4) Kirjandis kasutades saab filmist välja tuua asjaolu, et armastuse ja läheduseta inimese elu on masendav. Teadmine, et oled armastusväärne ja sinust hoolitakse, tuleb kaasa lapsepõlvest. Märkimisväärne on ka see, et inimese töid kui ka teda ennast hakatakse tihtipeale hindama alles tema surma. Vincent müüs eluajal vaid ühe teose, kuid nüüd on ta üks maailma hinnatuimatest kunstnikest. Samuti alles pärast Vincenti enesetappu
1861 aastast õpetas teda ja tema õde Annat kodus guvernant. 1864. aasta oktoobris saadeti kunstnik kodust umbes 32 km kaugusel asuvasse internaatkooli. Hiljem on van Gogh märkinud, et kodust ja perekonnast lahkumine oli tema jaoks väga stressirohke ning raske. 15. septembril 1866. aastal suundus ta uude keskkooli, Willem II Kolledzisse, mis asub Tilburgis. Tulevase suurkunstniku esimene õpetaja oli Pariisis vägagi tunnustatud kunstnik Constantijn C. Huysmans, kes tutvustas Vincentile kunstimaailma ning õpetas teda joonistama. 15-aastaselt oli aga van Gogh sunnitud pere majanduslike raskuste tõttu koolist lahkuma ning tööle minema. 1869. aastal läks van Gogh tööle Haagi kunstikaupmehe Goupil & Cie juurde, kust ta suunati 1873. aastal edasi Londonisse. Selleks ajaks oskas noormees juba ladusalt rääkida saksa, prantsuse ja inglise keelt. Seal töötatud aasta oli Vincenti van Goghi elus kõige
Gachet' portree", "Joseph Roulini portree" ja "Iirised". Lisaks on veel mitu maali müüdud peaaegu sama kõrge hinnaga. Kõige laialdasem otsene allikas van Goghi elu kohta on kirjavahetus tema ja ta venna Theo vahel. Nende eluaegne sõprus ning enamus sellest, mis on teada Vincenti arvamustest ja vaadetest, on kätketud sadadesse aastail 1872–1890 vahetatud kirjadesse: rohkem kui 600 kirja, mille Vincent saatis Theole, ja 40, mille Theo saatis Vincentile. Kuigi paljud kirjad on dateerimata, on kunstiajaloolased siiski suutnud need üldiselt ajalisse järjestusse seada. Esimest korda avaldas van Goghi kirjavahetust Theo lesk Johanna van Gogh-Bonger, tehes seda vastumeelselt, sest ta ei tahtnud, et kunstniku elutragöödia varjutaks tema loomingut. Kuid van Gogh ise luges meeleldi teiste kunstnike elulugusid. 9 LOOMING
Pariisis kunsti õppinud ning kunstnikuna üsna edukas Constantijn C. Huysmans, kes julgustas Vincenti süstemaatiliselt õpingutega tegelema. Vähem kui kaks aastat hiljem, märtsis 1868, jättis Vincent keskkooli pooleli. Viimased 15 kuud lapsepõlvekodus Zundertis veetis ta üksinda looduses uidates. Loodusest sai tema jaoks pelgupaik, kus ta tundis end kindlalt, samal ajal kui lapsepõlvest jäid Vincentile ahistavad mälestused. Hiljem meenutas ta vend Theole: ,,Mu noorusaeg oli sünge, külm ja igav." Vincent suhtus oma eesmärki saada kunstnikuks suure otsustavuse ja tõsidusega. Peamiselt õppis ta ise, kuid traditsiooni kohaselt harjutas ta suure meistrite, peamiselt Jean-Francoise Millet` ja tolle õpilase Israelsi töid jäljendades. Ta otsis professionaalset tuge Brüsseli kunstiakadeemiast ning hiljem isiklikus ateljees oma nõolt, Haagi koolkonna väljapaistvalt
annaabi.ee 
