Kuritegevus lokkab ning sellest vabanemist ei paista kusagilt. Mida tänapäeval kurjuse all mõistetakse ja kas sellest kunagi lahti saabki? Kas pole õelusel väike osa meis kõigis? Mõelgem vahelduseks vastupidi kuidas mõõta headust? Aegade algusest peetakse õilsaks inimest, kes omal viisil võitleb kurjuse vastu, olgu selleks kasvõi abikäe ulatamine rahapuuduses (võidame teiste kadedust) või kodutule haavatule esmaabi andmises (lööme teiste viltuvaatamist ja halvustamist sotsiaalse staatuse järgi). Ilma kurjuseta poleks ju tegelikult olemas ka headust. Tänapäevasem näide on kasvõi koomiksitegelased Superman, Batman, Ämblikmees... Nad on paljudele lausa iidolid, kuigi väljamõeldud karakterid, ning seda just tänu oma kohutavate vastaste alistamisele. Kui poleks loodud õeluse kehastust Jokkerit, ei saadaks arvatavasti edu ka Supermani. Inimestele meeldib
muuga, mingi kindla ühiskonnaosa käitumist, suhtumist ning reaktsioone. Sotsiaalsed normid on tihti justkui iseenesest tekkinud, kuid ometigi allutavad nad inimese toimima mingi teatud moraalse korra järgi. Kaldudes aga sellest moraalsest korrast kõrvale, vaadatakse isikut halvustava pilguga: ,,Nii ei tehta!". Mulle tundub, et Eestit on sellisel puhul eriliselt hea näiteks tuua, sest võrreldes mõne muu riigiga, näiteks Inglismaaga, kohtab meie riigis viltuvaatamist tunduvalt tihemini ning seda isegi pealtnäha väga väikeste asjade puhul. Kaldudes kasvõi veidike kõrvale ühiskonna poolt loodud normidest, saab inimene tugeva hukkamõistu osaliseks. Piisab vaid teisiti riietuda, jätta omaks võtmata mõni traditsioon, avaldada kriitikat millegi suhtes, mida üldsus kiidab.. Ükskõik mille puhul vähemus teisiti käitub, loetakse see automaatselt valeks ning negatiivseks. Arvan, et Eestis võib süü veeretada ,,üldsuse väikese silmaringi" kaela
ja uurige, mida nemad pidasid oma hariduses oluliseks. Kui teie andekas laps käib koolis, mis ei paku tema võimetele vastavaid väljakutseid, võivad ta saavutused kesiseks jääda. Kui teie laps jätkab heade tulemustega, võib ta ühel hetkel avastada, et tal pole üldse sõpru, või siis keeldub ta igasugusest katsetamisest või uute programmiväliste ainete õppimisest, kuna on oht, et ta ei pruugi olla neis klassi parim. Mõnikord kardab ta eakaaslaste või õpetajate viltuvaatamist, mõnikord on põhjuseks enesekriitika. Kui ta käib eliitkoolis, mis valib õpilasi õppeedukuse järgi, ei tarvitse ta tingimata oma õpitulemusi parandada, kuid ta tunneb end andekate eakaaslaste rühmas õnnelikumana ja kindlamana. Sellest tulenev eluterve minapilt on oluline faktor hilisemas elus edu saavutamiseks. Pittelkow, K., Jacob, A. (2004). Andekas laps. Tallinn: Väike Vanker 10 7. Andekusega seostuvad kooliprobleemid
annaabi.ee 
