sajandini lõpuni peaaegu muutumatuks. Paberi tooraineks olid peamiselt linased kaltsud. Kaltsud sorteeriti, pesti, keedeti lubjalahuses ning valgendati päikese käes. Kokku kuhjatud kaltsud jäeti lagunema, et kiud üksteisest kergemini eralduksid. Kaltsud purustati veejõul töötavas tambiveskis. Saadud kiud segati veega poolvedelaks paberimassiks. Paberi ammutamiseks kasutati neljakandilisele puitraamile tõmmatud metallist sõelu. Hunnik paberilehti vaheldumisi viltidega asetati pressi, kus liigne vesi välja suruti. Kirjapaber liimisatati enne kuivamist loomse liimi želatiiniga, mis võeti kasutusele 1380. aastatel. Euroopas võeti kaltsupaber kasutusele kirjutusmaterjalina 12. sajandil, asendades seni kasutusel olnud pärgamenti. Kuna tooraineks kasutatavad riideid olid enamuses valmistatud linasest materjalist, oli tooraine odav ja seda leidus praktiliselt kõikjal. Euroopas kasutati toormaterjalina ka puuvilla, millest paberi omadused olid halvemad kui
sajandini lõpuni peaaegu muutumatuks. Paberi tooraineks olid peamiselt linased kaltsud. Kaltsud sorteeriti, pesti, keedeti lubjalahuses ning valgendati päikese käes. Kokku kuhjatud kaltsud jäeti keldrisse lagunema, et kiud üksteisest kergemini eralduksid. Kaltsud purustati veejõul töötavas tambiveskis. Saadud kiud segati veega poolvedelaks paberimassiks. Paberi ammutamiseks kasutati neljakandilisele puitraamile tõmmatud metallist sõelu. Hunnik paberilehti vaheldumisi viltidega asetati pressi, kus liigne vesi välja suruti. Kirjapaber liimisatati enne kuivamist loomse liimi zelatiiniga, mis võeti kasutusele 1380. aastatel. Paberit valmistasid vähemalt 3 töölist ning nende päevatoodanguks oli ligi 800 lehte paberit. Alates 14. sajandist hakkas nõudlus paberi järele kiiresti tõusma. Peamiselt tänu paberi suurele levikule leiutati 15.sajandi keskel ka trükikunst. Raamatute trükkimise populaarsuse tõttu oldi sunnitud muutma ka paberitootmise tehnoloogiat
Üldiselt umbes 17.-18. sajandil hakkasid arenema ka kohalike kingitoojate kujud, nagu prantsuse Père Noël, inglise Father Christmas, saksa Weihnachtsmann (jõulumees), venelaste Ded Moroz (külmataat). Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega (jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest. Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki
annaabi.ee 
