Tunnen enda pükstel midagi märga vesi.. Mu süda puperdab ja jalad värisevad. Kõnnin edasi, külm tuuleiil riivab mu nägu, justkui keegi oleks minust mööda jooksnud. Kükitan maha, kuulen jälle hääli, nüüd juba lähemal. Kõnnin käsi kõrvale sirutades häälte poole. Mu mõlemad käed puudutavad seinu. Tunnen kuidas miski riivab minu paremat jalga. Tõmbun vasakule poole seina äärde. See miski eemaldub minust. Näen enda ees kaugemal, koridori lõpus ühte lampidest vilkumas. Hakkan selle poole jooksma. Keegi hüppab mulle ette. Kiljatan ehmatusest, ning jooksen temast mööda. Kuulen kuidas mulle järele joostakse. See keegi haarab mu käest ja näitab tulemasinaga valgust. See on minu sõber. Kallistan teda kõvasti ja mööda mu põski hakkavad jooksma pisarad. Näen mis mind ümbritseb ja ütlen endale tasakesi, et olen vaid lõbustuspargis ning nutta pole vaja.
Ei tule enam pahandusi tolle salapärase tungi pärast, mis kihutas teda asju klaarima, pole karta sulgipuistavaid kraaklemisi ega ka ülepeakaela-äpardusi kõrguses. Oli pagana mõnus loobuda mõtlemisest üldse, vehkida monotoonselt läbi pilkase pimeduse kalda tulukeste poole. Pimedus! - kumises õõnes hääl ärevalt. Kajakad ei lenda kunagi pimedas! Jonathan polnud küllalt valvas, et kuulda seda häält. Ta nautis muud. Kui hunnitu pilt, meeliskles ta, - kuu ja tähekillud vilkumas veepinnal ta all, laotuse majakad, mis plingivad kogu öö; kõik oli nii rahulik ja vaikne. Tule alla! Kajakad ei lenda kunagi pimedas! Kui sa oleksid loodud selleks, oleksid sul öökulli silmad. Oleks vastav pimekood su tillukeses ajus, ja sul oleksid pistriku lühikesed tiivad! Sumedas öös, sada jalga veepinnast, hakkas plinkima säde Jonathan Livingstoni peas. Ta piinad ja otsusekindlus kadusid. Lühikesed tiivad! Pussid nagu pistrikul! See ongi lahendus
LISA 1 Järsumäe Virve Mere Pidu Valged kajakad kisavad rannal punapäikese loojangu eel. Tuulekeerises jõuavad randa valged lained, mis murduvad teel. Refr. Meri on, meri jääb, meri olema peab, laine laksudes rannale lööb. :,: Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin, lained mürinal randuvad siis. :,: Sinimeri, su vahusel pinnal näkineide seal tantsimas näen, ja meri on sünge kui hauas, Järsumäe Virve (foto: Arno Saar) ei tähti seal vilkumas näe. Refr. Meri on, meri jääb ... Näkineiu, sa punud mul pärga merelainete sügavas vees, vesiroosidest punutud paelad minu ümber sa armutult seod. Refr. Meri on, meri jääb ... 20 LISA 2 Rahvalaulude tüübinäiteid Hiiumaalt Küla mulle ütleb 1) Küla mulle ütleb: kuku, kuku, 2) Andke mulle seda õlut juua, küla aga lapsed: laula, laula. mikkel on vaksa vahtu peal.
Marina, Marina, Marina, kuid valgus ka varjusid loob. Merepidu Virve Köster / Virve Köster Valged kajakad kisavad rannal punapäikese loojangu eel. Tuulekeerises jõuavad randa valged lained, mis murduvad teel. Refr. Meri on, meri jääb, meri olema peab, laine laksudes rannale lööb. :,: Tihti juhtub ka nii, meri pidu peab siin, lained mürinal randuvad siis. :,: Sinimeri, su vahusel pinnal näkineide seal tantsimas näen, ja meri on sünge kui hauas, ei tähti seal vilkumas näe. Refr. Meri on, meri jääb ... Näkineiu, sa punud mul pärga merelainete sügavas vees, vesiroosidest punutud paelad minu ümber sa armutult seod. Refr. Meri on, meri jääb ... Metsalilled Sügiskuu metsas on käes Varakult hämardub päev Männikul lookleval teel Viimaseid lilli näen veel Jalge ees sambla sees Siin ja seal meelespead Nende paar viimast õit Sügis unustas viia meil Metsas käin muret täis On mu hing õite seas Ja sulle nopin siis need Kõik andeks saan
Ma ei suudaks niisugust asja väja kannatada, Tom, keegi ei suudaks.» «Jah; aga, Huck, vaimud rädavad ainult ö osel ringi, nad ei takista meid kaevamast seal päva-ajal.» «Seda kül. Aga sa tead väa häti, et inimesed ei läe ei päval ega ö osel'selle vaimude maja ligidale.» «Noh, see on rohkem kül sellepäast, et nad ei taha minna niisugusesse kohta, kus on inimene tapetud. Kuid selle maja juures ei ole ju ö ositi kunagi midagi nätud --ainult sinakat valgust akna taga vilkumas, ei mingit tõlist vaimu.» «Kui sa juba niisugust sinakat valgust näd vilkumas, Tom, siis võd kihla vedada, et seal on ka vaimud üna ligidal. See on selge. Sest sa tead ju, et keegi peale vaimude niisugust valgust ei käuta.» «Jah, seda kül. Aga igatahes päva-ajal nad väja ei tule, mis on meil siis karta?» 150 «Noh, olgu siis. Võame käile selle vaimude maja, kui sa soovid, aga ma arvan, et see on ohtlik.» Nad olid hakanud vahepeal kükast alla minema
annaabi.ee 
