" küsis kaheldes. "On, on küll hea tint." Ja kaupmees ulatas Reedale paberit. "Kirjutage midagi, olge lahke!" Kirjutada tahtis Reet tõepoolest midagi. Mõtles ja vaatas aknast välja. Rasked pilved liikusid majade köhal ja räästad jooksid sorinal. Reet nõjatas küünarpeadega letile ja mõtles edasi. Midagi ei tulnud pähe, millest kirjutada. Tindine sulg oli valmis paberil, aga meelde ei tulnud mitte kui midagi. "Ei tule midagi meelde kirjutada." Pea oli tühi, ühtki mõtet ei vilksatanud. "Mis seal kirjutada!" naeris Urbak. "Kirjutage ükskõik mida." Kuid Reet ei tahtnud kirjutada ükskõik mida. "Kirjutage: väljas sajab vihma . . ." Ei, seda Reet ei tahtnud kirjutada. Mis sellest vihmasajust kirjutada! Mõtleb midagi muud, paremat. "Kirjutage: koer jookseb maanteel" Reet vaatas välja - koer jooksiski maanteel. Ei tahtnud sedagi kirjutada, oodaku, varsti tuleb parem mõte. Ja ta naeris väsinult, - imelikke asju sunnib kaupmees teda kirjutama
See võimalus tuligi, nagu ta oli tahtnud. Ta leidis Uranose magavat, hiilis salamisi tema juurde, ning sedamaid oli julm tegu tehtud. Ta lõi oma isa, haavas teda jubedalt ja muutis ta võimetuks niihästi maailma valitsema kui ka ühelegi lapsele veel isaks saama. ,,Kahekordne kordaminek!" lausus Kronos endamisi. ,,Nüüd pole mul Uranoselt enam midagi karta." Ent vaevalt oli see mõte ta peast läbi vilksatanud, kui kõlas isa raske needus, mis kaikus nagu metslooma möire ja millest kogu loodus pimenes ning välgud ja kõuekõmin vapustasid maailma. ,,Tulgu mu needus sinu peale, vilets värdjas! Tehku sinu lapsed sulle sedasama, mida sina oled oma isale teinud!" Sellest oleks võinud veri soontes tarduda, kuid Kronose jättis see täiesti külmaks. Ta oli oma kordaminekust nii vaimustatud, et tema peas polnud muremõtetele ruumi.
kas kuulete?» Gringoire võpatas. «Kas olete valmis?» küsis Clopin Trouillefou kolmelt santlaagrilt, kes olid valmis Gringoire'ile kallale hüppama. Vaene ohver elas läbi õudseid ootamise silmapilke, sellal kui Clopin oma jalanukiga rahulikult tulle lükkas paar viinapuuvääti, millele leek veel polnud külge hakanud. «Olete valmis?» kordas ta ja tahtis plaksutama hakata. Sekund veel ja kõik oleks otsas olnud. Kuid Clopin peatus, nagu oleks tal äkki ootamatu mõte peast läbi vilksatanud. «Oodake, oleksin peaaegu unustanud . . . Meil on ju kombeks enne järele pärida, kas vahest ei leidu mõni naine, kes teda enesele tahaks. Noh, vennas, see on su viimane lootus. Sa pead valima kas mõne sulitüd-ruku või nööri kaela!» 5 0 Seda mustlaste tava, nii kentsakas kui see ehk lugejale näibki, kirjeldatakse veel nüüdki pikalt ja laialt Inglise seaduseraamatuis. Lugege Buringtoni * «Märkmeid». Gringoire hingas kergendatult. Teist korda poole tunni jooksul kingiti talle elu
Ja siis on ainult lein, et pole enam armastust. Ja kui siis tulebki kevad oma lillede, päikese ja linnulauluga, siis on ainult kahekordne lein, sest pole raskemat, kui näha mahlast tihkeid pungi, kuna endal süda kisub rinnas aina koomale ja koomale nagu maorõngas õnnetu looma ümber. Iseasi, kui oleks sügis oma vettinud päevadega ja sumbunud valgusega, nagu oli siis, kui Indrek seisis esimest korda Mauruse maja ees ja märkas uksest üürikeseks vilksatanud valguses tänavakivide vahel viletsat roomavat rohulaju. Jah, see oleks iseasi. Ja siis tol korral see naeratav tüdruk seal võõrastemaja uksel, jah, see ka. Aga pärast puges ta nagu sooja otsides Indrekule kurgu alla ning Indrek hüppas aknast tänavakividele, nii et ta veel praegu arvab seda valu tundvat päkkades ja põlvis. Praegu ei hüppaks ta vist mitte, vist mitte, aga nüüd pole tal enam seda tüdrukut kurgu all. Nõnda on elus
annaabi.ee 
