armastust. Carpe diem põhimõte. Maise ilu kaduvus vs luule püsivus. Shakespeare’i XVI saj lõpu sonettides – sama motiiv, väljendus lihtsam ja maisem. Südamlikkus, siirus, avameelsus. 10.Renessansi eepiline luule (XV-XVI saj.): Luigi Pulci, Matteo Boiardo, Ludovico Ariosto, Torquato Tasso, Luís de Camões, Edmund Spenser, Alonso de Ercilla jt. (MKL, RA) Kaks peaaegu ühel ajal ilmunud teost XV saj lõpu Itaalias muutsid eepiline luule eriti viljelduks: Pulci „Morgante“, Boiardo „Armunud Orlando“. Tänavalaulikud pöördusid vanaprantsuse eepilise ainestiku poole, nt lood Rolandi taplustest mauridega, kuningas Artur jne. See aines köitis siis haritud kirjanikke. Pulci: „Morgantet“ läbis lai rahvalik naer, burlesk, naljatlev veiderdamine. Paatosest polnud jälgegi. Kirjutatud lauludes. Boiardo: laiendas eepilise luule temaatikat, ühendas Karl Suure rüütliromaanide fantastikaga.
ideaalina ikka püsima. Maise elu mööduvuse nukrusele vastandab õilsad inimtunded truu sõprus need jäädvustavat tema meelest kunsti kui igavikuväärtusi. · Hispaania kirjanduses müstilise suuna teke inimese ja jumala sisemine ühendus siira usu ja ja armastuse kaudu (Luis de Leon, Juan de la Cruz, Teresa Avilast) sümbolid, meelelisus. 9. Renessansi eepiline luule (XV-XVI saj.) (RA, MKL) Saigi alguse Dante ja Boccaccioga, eriti viljelduks muutus 15. sajandi lõpupoole Itaalias kui ilmusid Luigi Pulci ,,Morgante" ja Matteo Boiardo ,,Armunud Orlando". Mõlemal värsivormiks oktaav; Sel ajal olid ka tänavalaulikud levinud, kes pöördusid tagasi vanaprantsuse eepilise ainestiku juurde (Firenze platsidel lõbustasid nt rahvast lugudega Karl Suurest, Rolandi võitlusest mauridega, kuningas Arturist jne). See eepiline aines hakkas ka haritud kirjanikke köitma. Alguses oli nende lugejaskonnaks mõeldud õukond, siis levis ka
Maise elu mööduvuse nukrusele vastanduvad õilsad inimtunded, nagu truu sõprus, mis jäädvustavad tema meelest kunsti kui igavikuväärtusi. Hispaania kirjanduses tekib müstiline suund, mis väljendub inimese ja jumala sisemine ühendus siira usu ja armastuse kaudu, mida kujutatakse sümbolite ja meelelisusega. Seda viljelevad Leon, Cruz. 10) Renessansi eepiline luule. (15.16. saj) Eepiline luule sai alguse Dante ja Boccaccioga. Eriti viljelduks muutus 15.saj lõpus Itaalias, kui ilmusid Pulci ,,Morgante" ja Boiardo ,,Armunud Orlando" mõlemal värsivormiks oktaav. Sel ajal olid levinud tänavalaulikud pöördusid tagasi vanaprantsuse eepilise ainestiku juurde, nt Firenze platsidel lõbustasid rahvast lugudega Karl Suurest, Rolandi võitlusest mauridega, kuningas Arturist see eepiline aines hakkas haritud kirjanikkegi köitma. Algul oli lugejaskonnaks mõeldud õukond, siis levis ka väljapoole tänu trükikunstile.
annaabi.ee 
