Kogukonna poolt varjatud tegevus. Kultus keskendus Peko kujule mida hoiti viljasalves ja viidi külvi ajaks põllule. Peko kuju asetati tare keskele ja selle ümber pandi küünlad. Liiguti ringis ümber kuju ja loeti kujule palveid. Peko kultuses osalejad moodustasid suletud vennaskonna – riitustel osalesid ainult jõukamad (st mitte kõik) peremehed. Lisandus suuline pärimus mis rõhus Peko tähtsusele. Väljaspoolt vaadates oli tegemist paganliku viljakuskultusega, osalejate kirjeldustes tuleb aga seile seos kristliku traditsiooniga. Harva 1924: kogukonna küünal Mogiljovi ja Kaluga kubermangu vene talupoegadel, mordvalastel ning bessermanidel Ränk 1934: pühaku või kaitsehaldja auks süüdatav küünal > küünla ja pühaku kujutluse sulandumine üheks materiaalseks tervikuks > küünla irdumine sellest tervikust (inimese ja looma kujud) Lisaks: kristlikud pühased ja nende austamine(vt lood Peko leidmisest hüljatud kabelist, sellega seotud
Jagunevad veel omakorda leiukohtade järgi alarühmadeks. Alguse said need juba neoliitikumi lõpus. Neid esineb nii püstistel kui horisontaalsetel pindadel, põhimotiivideks olid laevad, veokid, künniriistad, relvad, riided, käed, astuvad jalad, rattad, rõngasristid, inimfiguurid ja loomad. Neidki on omakorda dateeritud ja jagatud allpiirkondadeks, ent sellest kõigest juba edaspidi põhikursuse raames. Kokkuvõtvalt võib vaid öelda, et neid seostatakse valdavalt päikesekultusega ja viljakuskultusega ning neid on interpreteeritud kui mütoloogilisi jutustusi. Kindlasti oli neil seos omaaegse ühiskonnaga, ülikukihiga ja nende tseremoniaalsete toimingutega. Pronksiajal elavnes ka Skandinaavia kaubandus, mis oli eriti tihe Elbe aladega, sisse toodi nii esemeid kui metalli. Kesksel kohal oli põllundus, pronksiajast pärinevad esimesed atrade jäänused, ajastu kohta arvatakse, et metall ei toonud kaasa muutust põllunduses. Kasvatati
Kultus keskendus Peko kujule, mida hoiti viljasalves ja viidi külvi ajaks põllule. Peko kuju asetati tare keskele ja selle ümber pandi küünlad. Liiguti ringis ümber kuju ja loeti kujule palveid. Peko kultuses osalejad moodustasid suletud vennaskonna, riitustel osalesid ainult jõu kamad (st mitte kõik) peremehed. Lisandus suuline pärimus mis rõhus Peko tähtsusele. Väljaspoolt vaadates oli tegemist paganliku viljakuskultusega, osalejate kirjeldustes tuleb aga seile seos kristliku traditsiooniga. Kogukonnaküünal Mogiljovi ja Kaluga kubermangu vene talupoegadel, mord valastel ning bessermanidel Pühakuvõi kaitsehaldja auks süüdatav küünal > küünla ja pühaku kujutluse sul andumine üheks materiaalseks tervikuks > küünla irdumine sellest tervikust (inimese ja looma kujud)
kuujumalanna, olulised olid vikerkaarejumal ja suur hulk mitmesuguseid viljakuskultuslikke jumalusi. Kõiki jumalusi nimetati ,,huaca" pühade puude, koobaste kohta öeldi ka nii. Viljakusjumalatest on tähtsamad Pachamama (maailma ema) ja Mamacocha (ookeani ema). Päikesejumal maa peal oli keiser, äikesekultuse keskuses Cuzcos oli Cori cancha (cori-kuld; cacha-suurepärane koht) tempel. Päikese püha templi viljakuskultusega olid seotud 12 riiklikku püha, tähtsaim Inti Raymi (Päikese püha), seda tähistati talvisel pööripäeval (21. juuni), oli uus aasta (inkade uus aasta). Mehhikos toodi palju inimohvreid, inkade jaoks oli tähtis töö ja sõduri kätepaar. Inimohver oli harv ja väga erakordne nähtus, mida toodi vapustuste korral, tapeti kariloomi, ohverdati põllusaadusi vms. Peruu joovastav jook Chicha morada vanad naised nätsutasid maisi, sülitasid ühte suurde
annaabi.ee 
