Ma tõusen, lendlen, hõljun ma tõusen, lendlen, hõljun, eemale majadest metsadest ja põldudest. ma näen, kuidas kõik mu all muutub aina väiksemaks. ma kuulen tuule vilinat enda kõrvus, külm näpistab mu nahka. äkitselt näen heledat valgust, see pimestab mu silmi. jõuan, ma jõuan lähemale kuid samas tundub nagu seisaksin paigal, ei suuda oma keha liigutada. järsku koik muutub uduseks, ma surun oma silmad kinni. kui avan need vaikselt uuesti, näen enda ees reaalsust. ma ohkan ja liigutan, ma suudan kontrollida enda keha.
Ukse kõrval seisab vildakas ja mõranenud kraanikauss. Tunnen ära tumerohelise, nüüdseks juba kulunud tabureti ning istun sellele. Tean, et keegi on siin hiljaaegu viibinud – maas vedelevad suitsukonid, vettinud tekid ning tühjad odekolonnipudelid. Järsku tunnen, kuidas toas haiseb. Vänge lõhn, mida immitseb hallitavast seinast, prügist ning pooleldi põlenud elutoast, teeb mu südame pahaks. Kuid ma ei jõua sellele enam mõelda, sest kuulen autokummide vilinat ja seejärel venekeelset karjumist. Tunnen, et olen kaitstud, kuid kauaks, seda ma enam ei tea.
See tundus huvitav ja Bellile pakuti demonstreerida leiutist ning ta näitas oma seadet kõigile. Kahe tunni pärast tuli teine inimene nimega Elisha Gray, kes tahtis panteti saada, aga jäi ilma. Etapp 1 Seadme välimus ei olnud üldse tänapäeva telefonidega sarnane. Toru oli vaheldumisi nii rääkimiseks kui ka kuulamiseks. Telefonil ei olnud helinat. Kui tahtsid helistada pidid vilega torru signaali andma, et teine seda vilinat kuuleks ja vastu võtaks. Seade töötas ainult 500m kaugusel, kuid sedagi oli tol ajal küllalt. Etapp 2 Sel samal aastal hakkas saksa firma Peterburi tööstuses „Siemens & Halske” tegema seadmeid kahe telefoni toruga. Üks toru oli rääkimiseks teine toru kuulamiseks. Etapp 3 Lõpuks 1877-1878 aastal leiutas Thomas Alva Edison mikrofoni söe pulbriga.
60 aastat kõik, aga nüüd on sellest alles vaid korsten. Ta elas koos oma isa, ema, vanaema ja onuga. Ta isa oli vedurijuhi abi, kes vedas haavatuid ja viis rindele uusi vägesid. Kuna rongijuhte oli sel ajal vaja, siis teda ei mobiliseeritud. Üksküla ema oli kodune ja kasvatas oma kolme last. Aarne Üksküla mäletas oma elust 1944. aasta märtsipommitamist. Nende maja tabas samuti pommikild ja nende naaber oleks peaaegu pihta saanud. Õuest oli kuulda hirmsat lennukite ja pommide vilinat. Tookord seletati talle, et kui pomm tuleb vilinal, pole vaja pommi karta, kuna siis läheb ta mööda. Aga kui pomm tuleb susinal, siis võib pihta saada. Ta vanemad olid kodunt ära ja väike Aarne oli koos vanaemaga põrandal maas ning ootasid, kuni pommisadu lõppes. Hiljem nad evakueeriti Tallinnast maale, sest kardeti uut pommitamist ja rinne hakkas samuti lähenema. Nad sõitsid rongiga Torisse, kus nad mõnda aega ajutiselt olid. Seal sai ta aga kurva teate: teatati ta isa surmast
taskurätik, ning püüdke võõrkehad (toidu- või oksemassid, kompvekid, proteesid, puuviljade kivid, väikelastel ka mänguasjade osad jms) eemaldada. Täieliku hingamisteede sulguse puhul kannatanu ei hinga, tema nägu muu- tub kiiresti sinakaks ning ta kaotab ruttu teadvuse. Osalise hingamisteede Joonis 9.4. Võõrkeha väljutamine hingamis- sulguse korral kannatanu hingeldab, teedest ei suuda rääkida, läkastab, hingamise ajal on kuulda kahinat või vilinat. ümber. Pange oma rusikas käsi abi- vajaja rinnaku ja naba vahele, aseta- Kui hingamisteed ei ole täielikult sul- ge teine käsi rusika peale ning mõne gunud, peab kannatanut paluma või kiire ülespoole suunatud liigutusega sundima, et ta köhiks. Kui köhimine võib võõrkeha hingamisteedest välja
annaabi.ee 
