Venemaa poolelt võib jälle väita, et tegu on oma riigi majanduse kaitsmiseks tehtud operatsiooniga. Siin tuleb arvesse võtta ka riiide ajaloolist tausta, kust selgub, et tegu on mõnes mõttes veel 2 ideoloogia võitlusega: Nõukogude Liidu kommunismi pärand Venemaal ning sirguv demokraatia Gruusias, mida toetab lääs. Realismi teoorias mängib rolli ka riikide mõjuvõimu demonstreerimine. Kuidas muidu saaks nõrgemad riigid aimu oma viletsamast olukorrast. Ka seda juhtumit võib vaadelda mõnes mõtted Venemaa jõudemonstratsioonina, näitamaks läänele, et hoolimata nende toetusest Gruusiale on Venemaal siiski vabad käed oma huvide läbisurumiseks. Samuti näitas lääne vähene reageering sündmustele ning Venemaa pea olematud sanktsioonid riigi majanduslikku võimu maailmas. Kokkuvõttes võib öelda, et Gruusia sõja sündmused on üldiselt kooskõlas realismi põhimõtetega.
lahendatud mitteformaliseeritud vastastikuse suhtlemise abil (midagi 20-nda sajandi hipiliikumise sarnast)? Antiphon oleks sel juhul mingit laadi antiikne visionäär ja utopist. Veel üheks sofistiks, keda Platon oma teoses “Gorgias” (483a-484a) kujutab nomos – physis vastandust kasutavana argumenteerimas, on Kallikles. Arutluskäik, mille Kallikles seal esitab, on järgmine. Loomu poolest, physis`e-päraselt, on tugevam üle nõrgemast, parem üle viletsamast. Nomos – universaalselt kehtiv seadusandlus – teeb aga midagi vastupidist – käsitleb kõiki ühesugustena, st. käsitleb võrdsetena neid, kes tegelikult võrdsed ei ole. Kallikles astub siit aga veel sammu sügavamale: jutt üldistest ja õiglastest seadustest on tema veendumuse kohaselt tegelikult “ideoloogiline” põhjendus, millega tahetakse varjata asjade tegelikku seisu. Asjade tegelik seis on aga selline, et seadusi ei kehtesta mitte ühiskond tervikuna, vaid enamus
isandaga kaasas sõjakäikudel. Mitmed aadlikud tulid elama maale, kuna Euroopas oli suur nõudlus vilja järele. Tekkis teoorjus. Koormiste kasvu ja mõisnike kasvava surve tõttu põgenesid mitmed talupojad linna või piiri taha. Väljakaevatud luustikud nätavad, et eestlaste füüsiline seisund pärast ordu vallutust halvenes. Iimesed jäid lühemaks ja nõrgemaks, olid tõbisemad ning surid nooremalt. See räägib viletsamast toidust ja raskemast elust, oma rolli etendasid külla ka halvad ilmastikutingiused ja ikaldused. Eriti kehv oli olukord 1315. a näljahäda ajal, mil tuli ette isegi kannibalismi. Liivi sõda oli Eesti jaoks katastroof. Suur osa rahvastikust hukkus. Terve inimpõlve jätkusid tapmised ja epideemiad; linnad ja kaubandus käisid alla. Kolme kuninga aeg Kui LõunaEesti oli Poola võimu all, rahva alujärg parenes
annaabi.ee 
