tõrkus seda tunnistamast – omandas see lõpuks rangelt selged piirjooned. See kujutas nüüd riistapuud, mille nimetamine mind hirmust võbisema ajab, ja seetõttu ma peaaegu jälestasin ja kartsingi seda looma ja tahtsin sellest monstrumist vabaneda, kui ma vaid oleksin julgenud – sel oli nüüd, uskuge mind, ühe võika – ühe kohutava asja kuju – VÕLLA kuju! – oo Hirmu ja Roima, Agoonia ja Surma kohutav masinavärk! Ja nüüd olin ma tõesti viletsaim kõigist viletsaist inimolendeist. Ja mingi mõistuseta elajas, kelle suguvenna olin põlastavalt hävitanud, see mõistuseta elajas valmistas mulle – mulle, Suure Jumala kuju järgi loodud inimesele – nii palju talumatut vaeva! Oh häda! ei päeval ega öösel tundnud ma enam puhkuse õnnistust! Päeval ei jätnud elukas mind hetkekski üksi, öösel aga võpatasin iga tund kirjeldamatust hirmuunenäost ärkvele, et tunda tema kuuma hingeõhku oma näol ja ta tohutut
,,Kaks paari ja üksainus" on kasvanud materialistlik-deterministliku ilmavaate karmuses. Need A. Hanseni ,,kriipseldused Läänemaalt" - 1902. a. suvevaheajal paberile visatud metsaülemast õemehe juures Piirsalus - esindasid ta ilutsemist vältivat tungi allapoole, armetu kehvuse ja vaimuvaesuse varjupooltesse, pimeda metsanurga mõisakantnikkude majja. Otsekui protokollipidava külanaturalisti sulega on siin kirjeldatud kahe proletaarse perekonna vaevalist ja vaenulist olemasoluprotsessi, viletsaist viletsam üksik vanarauk Taidi-Laidi kodakondsena nende Kaaside ja Laiade vahel. ,,Kahe paari ja üheainsa" taga ei tarvitse otsida mingit kirjanduslikku eeskuju. Need fabuleerimisest hoolimatud kirjeldused ja kõnelused näikse siin pigemini taotlevat lähedamalt vaadeldud ja kuulatatud vaese rahvaelu kopeerimist. Aga ,,Kahe paari ja üheainsa" sündimise tõukeks on siiski olnud meie noore kehvikkirjaniku ligidane kokkupuude idealistlikku realismi tagasitõrjuva mõtteliikumisega
«Nii, nii,» lausus kardinal. «Ja teie, härra Porthos?» «Mina, Monseigneur, teades, et kahevõitlused on keelatud, haarasin pingi ning andsin sellega ühele röövlile hoobi, mis tal arvatavasti purustas õla.» «Nii,» ütles kardinal, «ja teie, härra Aramis?» «Mina, Monseigneur, kuna m;a olen väga õrna iseloomuga ja pealegi -- Monseigneur ei tea vist veel sellest, et kavatsen uuesti vaimulikku seisusesse astuda -- siis püüdsin ma oma kaaslasi lahutada, kusjuures üks neist viletsaist andis mulle reetlikult mõõgahoobi vasaku käsivarre pihta. Mu kannatus katkes, haarasin omakorda mõõga ja kui ta uuesti mulle kallale sööstis, siis tundus mulle, et minu mõõgatera tungis ta kehast läbi. Ma tean vaid, et ta kukkus ja näis, et ta kanti koos oma kahe kaaslasega ära.» «Pagana pihta, härrad,» ütles kardinal, «kolm meest kõrtsikakluse tõttu rivist väljas -- teie ei armasta naljatada. Millest siis tüli tekkis?»
annaabi.ee 
