Laudas oli alati värske põhk olemas. Tavaliselt tõi seda vanaema ema. Põhku toodi heinaküünist, mis oli laudale väga lähedal. Tihtipeale tahtsid lapsed küüni heinte sisse hüppama minna. Kuid seda lubati vaid peale heinategu, selle eesmärgiga, et kui lapsed põhu peal hüppavad, vajub põhk alla poole ja saab küüni rohkem ruumi, et saaks sinna veel heina paigutada. Heinateoks valiti alati hästi soe ja kuiv ilm. Heina niideti enamjaolt vikatitega, ning siis lasti niidetud heinal paar päeva kuivada ning seejärel mindi kogu perega ja rehitseti see hein kokku kuhjadesse. Samal ajal kui inimesed rehitsesid, olid ka koerad heinamaal kaasas, nemad jahtisid hiiri, kes kuivanud heinte all pesitsesid. Hein viidi kodu juurde küüni hobustega. Leiba küsetati vaid pühapäeviti ja saia laupäeviti. Pühapäeva lõunaks oli enamasti laupeval küpsetatud sai otsas juba. Leiba pidi jätkuma nädalaks, kuni järgmise pühapäevani
Varjus kasvab hein aeglasemalt ning põuaoht on puisniitudel väiksem. Vanemal ajal olid heinamaad ühised, hein tehti talgutega ühiselt ja pärast jagati talude vahel. 19. sajandist on heinamaad talude vahel jagatud, piire tähistasid piirikivid. Enamasti oli iga talu heinamaal küün või mitu, tehti ka kuhje. Kaugematele heinamaadele mindi heina tegema mitmeks päevaks, ööbiti küünides. 19. sajandi lõpuni niideti kogu hein vikatitega, hiljem tulid hobuniidumasinad ja 20. sajandil traktorid. Lehisvihtu, vitstega kokkuköidetud oksakimpe tehti lammastele ja harvem teistele loomadele. Neid tehti tavaliselt pärast heinaaega, noore kuuga. Millal algas Eestis ulatuslikum pärandkoosluste kadumine ja millised on peamised põhjused pärandkoosluste kadumisel? Pärandkoosluste pindala hakkas aeglaselt vähenema 20. sajandi esimesel poolel seoses
Varjus kasvab hein aeglasemalt ning põuaoht on puisniitudel väiksem. Vanemal ajal olid heinamaad ühised, hein tehti talgutega ühiselt ja pärast jagati talude vahel. 19. sajandist on heinamaad talude vahel jagatud, piire tähistasid piirikivid. Enamasti oli iga talu heinamaal küün või mitu, tehti ka kuhje. Kaugematele heinamaadele mindi heina tegema mitmeks päevaks, ööbiti küünides. 19. sajandi lõpuni niideti kogu hein vikatitega, hiljem tulid hobuniidumasinad ja 20. sajandil traktorid. Lehisvihtu, vitstega kokkuköidetud oksakimpe tehti lammastele ja harvem teistele loomadele. Neid tehti tavaliselt pärast heinaaega, noore kuuga.
annaabi.ee 
