· Näit ,,Jeruusalemma" 4 tõlgendamise tasandit (1 otsene, 3 allegoorilist) o ajalooline mõiste (juutide linn) o Kristuse kirik (kristlik kirik) o moraalne tasand o ilmutuslik tasand · Kõik see avaldus ka kirjanduses ja mitte ainult religioossetes zanrides. Näiteks ,,Roosiromaan" palju armastuse sümboolikat. · allegooria mõistupilt, mõistukuju, abstraktne mõiste piltlikul kujul (näit surm vikatimehena) · sümbol võrdkuju, pilt, millega tinglikult tähistatakse midagi abstraktset (ankur lootuse sümbol) · Uues zanrid: · lüürika kantsoon, sonett, ballaad, madrigal, romanss · eepika uut tüüpi kangelaslaulud, romaan, novell · dramaatika tekivad uued draamazanrid(müsteerium, miraakel, moralitee, farss jne), mis keskaja lõpul jällegi kaovad, andes ruumi tragöödiale ja komöödiale. · Periodiseering: · Varakeskaeg (5-10 saj)
vahendiks on valgus. Maalide kompositsioon võib korduda, valgus mitte. Üks tema kuulsamaid pilte kannabki nime "Hommik". BAROKK-KUNSTI MÕISTED Kolonnaad - sammastik, sammaste rida v sammaskäik Gobelään - põimitud piltvaip, millel kujutatud motiivid on edasi antud maaliliselt Mütoloogia - müütide kogum muistsetest vägilastest ja kangelastest; õpetus v teadus müütidest Allegooria - mõistupilt; abstraktne mõiste piltlikul kujul, näiteks surm vikatimehena Eklektitsism - mitmesuguste vaadete, stiilide või teooriate mehhaaniline ühendamine; stiilide segu Natüürmort - (nature morte pr k-s surnud loodus); kunstiteos, mis kujutab mitmesuguseid esemeid, nagu lilli, puuvilju, jahisaaki jne; vastavalt üles seatud grupina Kalvinism - üks protestantismi liike, saanud nime Calvini järgi; Protestantism - reformatsiooni tulemusena 16. sajandil katoliku kirikust eraldunud kirikute ja usulahkude (luterlus, kalvinism) ühine nimetus
iseseisvate vaimudena. Näiteks katku kujutletakse haigusvaimuna, kes sõidab inimesena (tihti vanamoelises rõivastuses, kolmnurkne kübar peas) või liigub loomana (eriti kitsena, sadul seljas), linnuna (kukena) või koguni mõne esemena (näit. lõngakerana) ja puudutab surmalemääratuid. Surmgi võtab iseseisva vaimu näo. Surm tuleb inimese juurde, kõnetab teda nimepidi. Praeguselgi ajal nimetatakse, kujutletakse surma vahel vikatimehena, kellel on olnud ka nimed: Liiva Annus, Mulla Madis, Kalmu Kaarel, Toone Toomas, Kabeli Andrus. Setud võrdlevad tänini surma metsavahi ja puuraiujaga. Elu pärast surma Meil on üsna arenemata kujutelmad mingist surnuteriigist või teisest ilmast, ammugi ei saa rääkida paradiisist ja põrgust. Puudub ka surnuteilma valitsev jumalus. Surnu on jätkanud oma elu lihtsalt uues kodus hauas, hiies, kalmistul, seal kuhu ta maeti või kus ta hukkus, kuhu ta laip jäi.