ja hapupiimast valmistatud pastaga. Teistes allikates mainitakse vahast ja peeneks jahvatatud granaatõuna seemnetest valmistatud küünlaid. Ebersi papüüruses (1525 eKr) kirjeldatakse jahvatatud akaatsialehtede ja meega täidetud marlitampoone. Kreeklaste ja roomlaste meditsiinilistes käsikirjades soovitati tupetampoone, mida oli immutatud oliiviõli baasil valmistatud tinktuuridega – mõnikord koos seedrivaigu ja viirukiga, teinekord maarjase, mürdiõli ja pliivalgega. 3. ja 5. sajandil enne meie aega soovitasid juudi rabid kasutada tupetampoone - see takistusmeetod võeti taas kasutusele umbes 1830. aastal. Bütsantsis soovitasid arstid umbes aastal 600 e.m.a. määrida emakasuud enne vahekorda adstringeeriva aine või rasvaste või jahutavate salvidega. Mehed pidid oma genitaale pesema äädika või soolveega. Tänapäeval tunduvad need meetodid üsna veidrad. Aga nagu me nüüd teame, olid paljud neist
e.m.a). Kirjapandus on palju vihjeid laialdasele lõhnaainete kasutamisele erinevate terviseprobleemide korral nii sees- kui välispidiselt. "Kyphi" kasutati nii meditsiinilisel eesmärgil kui suitsutusrohuna, et mediteerimisel teadlikkust suurendada. (Beaumont College; lk 5). Mumifitseerimise ajal mässiti keha lõhnarohtudesse, et maised jäänused säiliksid, keha õõnsused täideti lõhnavate vaikude ja materjalidega. Viirukiga võiti pead. Tolle aja alkeemikud arvasid, et taimede eeterlikud õlid ise ongi elujõud, mille abil võivad inimesed jõuda surematusse. Lõhna eritavaid vaikusid peeti jumalate pisaraiks või higiks. (Worwood 70, 162-163). Vaaraodele pandi hauakambreisse kaasa vaase täis erinevaid aromaatseid vaike. Lõhnaainete kasutamine oli tihedalt seotud jumalate ja jumalannade austamisega. Päikesetõusul põletati jumal Ra auks viirukit, loojangul mürri
Valvama kedagi ei kutsutud, igaüks tuli, millal tahtis. Valvajatele pakuti süüa ja juua (Torp-Kõivupuu 2003: 69, 133). Surnuvalvamise tava hääbumisele (eriti linnades) on kolm põhilist selgitust: surnukambrite olemasolu, matusekorraldajate rahalised ja ruumilised probleemid ning inimeste võõrdumine kirikust ja üksteistki, samuti surmast (Paenurm 1995: 53). Vene külades ei toimunud kirstupanekut ilma preestrita. Ainult preester või diakon võis kirstu viirukiga suitsutada ning surnukeha püha veega piserdada ( 1999: 522). Eesti külades toimus kirstupanek päev peale surma või matuse-eelsel õhtul. Kogunesid eeskätt sugulased ja lähedased sõbrad. Puusärgi sisseõnnistamiseks ja ametliku talituse läbiviimiseks kutsuti kirikuõpetaja, üldjoontes sarnases see õhtu surnuvalvamisega (Berg 1998: 429). Surnukeha kirstupanekuga seotud tavad on tänapäeva matmiskombestikus hääbunud. Linnades
annaabi.ee 
