See valmistati samuti keeva veega, hiljem lisati juuretis, seejärel hapendati kaks päeva. Magushapu leib levis laiemalt 20. sajandi alguses ja sai peamiselt Lääne-Eesti saartel igapäevaseks leivaks (Viires, 1995). Peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis küpsetati pühadeks rukkilinnasejahust kakkusid ja mähka (linnaseleiba), mis võis olla odra- või rukkijahust koorikuga ja linnasejahust täidisega. Tehti ka mitmesuguseid erileibu. Lõuna-Eestis oli näiteks tuntud kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu-, kartuli- ja rasvasegu, peki- või lihatükke, porgandeid, soolakala, rannakülades ka värsket kala (Viires, Vunder, 1998). Kõik nimetatud erileivad olid omal ajal aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida valmistati peamiselt pühadeks ja tähtpäevadeks. Kuni 19. sajandi kolmanda veerandini küpsetati suurtes peredes leiba tihti kaks korda nädalas, ühe leivateoga koguni 815 leiba. Nii hoiti perenaise
algul keeva vette, jahtunult lisati juuretis, lasti 2-3 päeva hapneda ning lõpuks küpsetati 2-3 tundi. Püülijahust magushapule peenleivale mõnel pool juuretist ei lisatudki, küll aga lisati taignale nisujahu. Peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis küpsetati pühadeks rukkilinnasejahust kakkusid ja mähka (linnaseleiba), mis võis olla odra- või rukkijahust koorikuga ja linnasejahust täidisega. Tehti ka mitmesuguseid erileibu. Lõuna-Eestis oli näiteks tuntud kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu-, kartuli- ja rasvasegu, peki- või lihatükke, porgandeid, soolakala, rannakülades ka värsket kala (Viires, Vunder, 1998). Kõik nimetatud erileivad olid omal ajal aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida valmistati peamiselt pühadeks ja tähtpäevadeks. Kuni 19. sajandi kolmanda veerandini küpsetati suurtes peredes leiba tihti kaks korda nädalas, ühe leivateoga koguni 815 leiba. Nii hoiti perenaise tööaega kokku ja kõva
sellele ei tohtinud lahtide sulega ligi minna võis põlema süttida. Viljakusmaagias oli leibadel suur tähtsus, nagu ka viljakoristusel esimesena lõigatud viljavihul, millest jahvatatud jahust küpsetati leibu ning erilisi jõululeibu, millele saartel anti tihti sea kuju (jõuluorikas). Neid 8 tavaliselt väikeseid tavandileibu on sageli nimetatud kakkudeks. Tehti ka mitmesuguseid erileibu, Lõuna-Eestis kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu, peki- või lihatükke, porganeid, soolakala jne. Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille tainas segati peti, rõõsa või hapupiimaga, kuid ka verega. Jämedast nisujahust, osalt ka odrajahust tehti õllepärmiga kergitatud sepikut. Peale leiva olid kõige tavalisemad igapäevased toidud mitmesugused pudrud ja leemed (supid). Tatrakasvatusalal Lõuna-Eestis ja Peipsimaal söödi ka piimaga keedetud tatratanguputru
annaabi.ee 
