vaikselt majast välja. Meie maja asub aeglaselt voolava jõe ääres. Võtsingi sammud mäest alla jõe äärde. Teisel pool jõge leidub samuti ulualuseid. Tõsi, need ei ole sugugi nii hästi ehitatud, kui meie oma siin pool jõge. Mu hommikune ähmane pilk jäi pidama ühe habetunud mehe peal, kes samal ajal teisel pool kaldal odaga kala püüdis. Tema kõrval oli märgata mitmeid kalu, kuid nii kaugelt ei seletanud silm ära, mis kalad või kui suured need olla võisid. Viipasin tema poole tervituseks käega, kuid ta ei märganud mind, vaid oli üdini keskendunud kalapüügile. Jätsin ta sinnapaika ja liikusin jõele päris lähedale, et seal oma nägu ära pesta. Kui nägu sai pestud, liikusin tagasi oma maja juurde. Selleks ajaks olid ka teised juba end üles ajanud. Kõik teised istusid juba maja ees väljas ja õgisid eelmisel päeval kütitud metssea liha. Võtsin samuti nende kõrval istet ja lasin lihal hea maitsta
zestid, mis olid omakorda põhjustatud ebakindlusest. Näiteks hakkasid minul endal väidetavalt põlved liikuma ja tõmblema, teistel esines näiteks enda pükste näperdamist, liialt ülbet pealehakkamist, publikuga mittesuhtlemist, enda kätega mittemidagi ütlevate zestide tegemist. Bussijaamas panin tähele ühte väikest seika, kus ma ise lasin ühe naisterahva endast järjekorras ettepoole- selle tegevuse ajal ei kasutanud ma tõepoolest mitte ühtegi sõna, vaid viipasin temale nähtavalt käega bussi ukse poole, seejärel ta naeratas lahkelt ja sisenes bussi. Nüüd, kui olin lugenud tarka raamatut kehakeele kohta, oskasin juba omi järeldusi teha enamus tegevuste kohta bussis. Näiteks nägin, kuidas üksinda kaheses pingis istunud noormees pani käed rinnale risti just siis, kui tema lähedale hakkas jõudma üks vana tädike. Selline käte ristamine tähendab kaitseasendit, aga ka ülbust, üleolevust ja ükskõiksust
Rileyt polnud kuskil näha, aga Diego oli all seisma jäänud, mistõttu oletasin, et see on meie retke lõpp-punkt. Võib-olla oli see asendusmaja, mida Riley valmistas ette juhuks, kui suur palkmaja kokku vajub. Ainult, et see siin oli väiksem kui ükski teine maja, milles olime peatunud, ja sel ei paistnud olevat keldrit. Pealegi oli see Seattle´ist veel kaugemal kui meie praegune peatuspaik. Diego vaatas üles minu poole ja ma viipasin talle, et ta minu juurde tuleks. Ta noogutas ja läks veidi maad tuldud teed tagasi. Siis tegi ta hiiglasliku hüppe mõtlesin, kas mina oleksin suutnud nii kõrgele hüpata, ehkki oli noor ja tugev ning haaras kinni oksast lähima puu keskosas. Ainult keegi eriti valvas oleks märganud, et Diego oma rajalt kõrvale kaldus. Sellest hoolimata hüples ta puulatvades, et tema jäljed otseteed minu omadeni ei juhiks. Kui ta lõpuks otsustas, et oli küllalt ohutu minu juurde
gustamist. Kui laps näib meie tagasisidet tõrjuvat, piisab, kui vastata sellisele tõrjumisele kavast meeldetuletuseks koopia ning koopia jäi ka mulle ja tema tavaõpetajale. põgusa kinnitusega, et see oli heasoovlik ja jätta laps rahule. Tunni ajal märkasin ma, et ta püüdis sõbrahääle kasutamist paljudel juhtudel meeles pidada. Ma viipasin ta vaikselt ette enda laua juurde. Siin, kaaslastest eemal andsin ma talle vaikselt tagasisidet. „Ahmed, ma märkasin, et sa kasutasid teadlikult sõbrahäält. See muudab olukorra kõigi... sinu Kasutades tagasisidet õpilase aitamiseks, kes sagedasti vigu teeb või vähetulusat õpetaja ja minu jaoks palju lihtsamaks. Sa mäletad oma kava, vanapoiss.“
annaabi.ee 
