mõisale viinapõletamise õiguse. Mõisa omanik elas ise Tallinnas, lasi m õisa asju kohapeal korraldada sobitajal (1893. aastast Heinrich Somberg alates 1910. aastast August Schmacling). Laiendati m õisapõlde, pandi alus nuumhärgade kasvatamisele, t õsteti lüpsikarjanduse ja aianduse taset. N äib, et kõikjalt kust võimalik püüti tõsise eestlase ning uusrikka kodanlase kombel pigistada v älja maksimaalne tulu. Mõisas töötas viinavabrik (viinameister H. Somberg), mõisasüdamikust 1 verst eemal asus tellisel ööv aastatoodanguga 300 000 tellist. R õhku pandi metsanduse kaubanduslikule osat ähtsusele (metsnik I. Sipp elas mõisasüdamikus) A. W. Kröger Estländisches Verkehrs und Adressbuch f ür 189394 Riga 1892. A. Richter Baltisches Verkehrs und 8 Adressbächer, Bd. II Estland Riga 1913. 1918. aastal suur osa mõisamaadest riigistati kodanliku
o. ligi 6000 ha), mistõttu ka mõisateenijate pere oli arvukas. Siin valitses tavaline, sajandite vältel väljakujunenud mõisamiljööline olustik: eraldatus külast, mõisateenijate jagunemine mitmeastmelise range hierahia järgi ja alatine kartev-ettevaatlik suhtumine härrastesse. Asunud aidamehe kohale, pääses Jüri Vilde n.-ö. mõisateenijate keskseissusse. Aidamees asetses teenistusredelil kupjast, talimehest ja kutsarist kõrgemal, kuid madalamal kui valitseja, viinameister ja kirjutaja. Isa Jüri Vilde oli tagasihoidlik, suure kohustustundega, teenistuses viimseni aus mees, kuid sundijaks liiga pehme iseloomuga. Kuivõrd Vildele tema isa mõisaorjuse vaevad südamesse läksid, paistab novellist "Kupja Kaarli adjustaadid". Ei ole vist keegi läbituntumalt käsitlenud mõisateenija, eriti truu mõisateenija ja tänamatut saatust. Ema Leenu oli elavam, jutuhimuline, mõisarahvaga seltsiv. Tal tulnud mõneti lepitada
Tema aimab nii mõndagi. See Koidula õige mees aga, keda ükski ei tunne, olen mina, mina Tõnis Mäeberg. Ja ma ütlen teile, armas noormees, et kui jumal oleks lasknud asjad nõnda minna, nagu Tõnis Mäeberg mõtles, siis oleks võind Koidula veel praegu elada ja eesti rahvale laulda. Ja takistuseks polnd õieti midagi, sest ka mina olin rahvamees ja aidamehe poeg ning sain oma aja kohta hea hariduse -- olen väljaõppind õllepruuel ja esimese järgu viinapõletaja, päris viinameister kohe. Antagu või praegu mulle veel vabrikud kätte, ja Tõnis Mäeberg annab õlut ja viina vastu nagu molliga. Aga Tõnis Mäeberg küll mõtles, kuid jumal juhtis ja nõnda suri Koidula õnnetut surma. Mina jätsin vabrikud ja hakkasin isamaa asju ajama, sest ka ,,Linda" oleks võind sehvti teha, kui ta poleks pankrotti läind. Kirjameeste seltsiga oli muidugi iseasi, seal polnd sehvti, sest mis sehvti sa kirjameestega ikka teed. Kirjamees pole õige rahvameeski.
annaabi.ee 
