Roseni deklaratsioonile(1739a.). See oli Liivimaa rüütelkonna vastus riigiasutuse järelepärimisele talurahva õigusliku olikorra kohta seoses Vohnja möldri Jaani kaebusega mõisniku omavoli pärast Pärast Põhjasõda oli talupoegade kasutuses rohkem maad Kasvasid koormused, eriti tegu Raskeim oli abitegu, mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele 18.saj. Viimasel kolmandikul arendasid mõisnikud, kellele kuulus viinapõletamise ja kõrtsipidamise õigus, tervailjast viinaajamist ning müüsid viina Vene turul oma mõisade kõrtsides Kehtis piiramatu kodukariõigus Üha rohkem karistati teotöölisi ihunuhtlusega Mõisakoormistele lisandusid 18.saj. Lõpul riiklikud kohustused, nende kehtestamine tähendas Balti erikorra kaotamise algust 1781 korraldati Eesti ala esimene hingeloendus 1783 laiendati Balti kubermangudele Peeter I kehtestatud 1724 a. Pearahamaks1796 hakati võtma Vene väkke neukreid mille teenistus aeg oli 25 aastat
rahvaarv taas Suure Nälja eelse taseme (350 000) ning 1780. aastaks oli see juba 490 000, sellest 3–4% sakslasi. Pärast Põhjasõda oli talupoegade kasutuses rohkem maad. Kasvasid koormised, eriti tegu (19. sajandi alguseks umbes 85% koormiste väärtusest). Raskeim oli abitegu, mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele. 18. sajandi viimasel kolmandikul arendasid mõisnikud, kellele kuulus viinapõletamise ja kõrtsipidamise õigus, teraviljast viinaajamist ning müüsid viina Vene turul ja oma mõisade kõrtsides. Praagaga nuumati Peterburi turu tarbeks härgi. Kehtis piiramatu kodukariõigus, üha rohkem karistati teotöölisi ihunuhtlusega. Talupoeg elas rehielamus, tema kodune vara ja tööriistad olid puust, kodus tehtud, rauda kasutati vähe. Peatoiduseks olid aganaleib, puder ja leem. Mõisakoormistele lisandusid 18. sajandi lõpul riiklikud kohustused, nende kehtestamine tähendas Balti erikorra kaotamise algust
Põllumajandus ja talurahva olukord Jätkuvalt põllumajanduses oli kõige olulisem teraviljakasvatus (püsis nii sajandivahetuseni). Saagikus oli suurem, umbes 5-6 seemet, see saavutati maa paremini väetamisega. Üks osa viljast veeti Rootsi, teine osa osteti ära sõjaväe poolt, kõige rohkem, umbes 1/3 aeti viinaks. See oli mõisate jaoks tulus äri, sest sama kogus viina oli palju kallim kui teravili. Ühelt poolt müüdi Vene riigile, teiselt poolt kõrtsides. Viinaajamist jäi järele praak (omastav: praaga), sellega hakati mõisates nuumama härgasid, neid toodi Eestisse Ukrainast, siin nuumati ja suured härjad aeti Peterburi. Nende nuumamine tähendas, et peeti karja, oli sõnnikut, põllud said hästi väetatud. Kuigi mõisnikud rikastusid, siis nad ka kasutasid seda, eeskätt et ehitada endale uusi hooneid, 18.saj pärinevadki osa need mõisakeskused, mis siiani säilinud, nt Palse mõis. Enne seda ei olnud mõisakeskused üldse nii uhked
annaabi.ee 
