Vahendid immutavad puitu kuni 2 mm sügavuseni. Välistingimustes kasutatavatel pinnakaitsevahenditel on ka mõningane seenkahjustajate tõrjeefekt. Selle annab fungitsiidne (seeni suretav) toimeaine, mis baseerub tavaliselt vasesooladel ja on mürgine mitmele puidukahjustajale, kuid mitte kõigile. Leidub seenorganisme (mädanikud), mis elavad töötluse vase sooladel põhinevate kaitsevahenditega üle. Välistingimustes tuleb eelistada viimistlusvahendeid, millel on vett tõrjuvad omadused, kuid samal ajal lasevad niiskunud puidul kuivada. Teiste sõnadega: läikivat ja liiga tihedat värvi ei tohiks väljas kasutada. See hakkab kergesti pragunema ja kooruma. Pinnaviimistlusvahenditega töödeldakse ainult kuiva puitu. Välismõjutustele avatud puit "mängib", aja möödudes tekivad praod ja lõhed, mis lõhuvad õhukese kaitsekihi ja puit on taas kõikidele nakkustele avatud. Seepärast tuleb kaitsekihti perioodiliselt uuendada
struktuuriga paberiga, samaga lihvitakse ka servad. Lihvimise ajal tuleks hoolikalt jälgida laudade kinnitusi. "Kui lauad on kinnitatud naelte või kruvidega otse läbi laudade, tuleb lihvimise käigus naelu sissepoole lüüa või kruvisid keerata. Pärast viimast lihvimist eemaldatakse tolm hoolikalt ja kui põrand vajab kohati pahteldamist, kasutatakse selleks spetsiaalset puidupahtlit. Pahteldatud pinnad lihvitakse liivapaberiga uuesti üle ja tolm eemaldatakse. Viimistlusvahendeid on piisavalt Puitpõrandaid viimistleti vanasti peamiselt värvidega, tänapäeval on valik tunduvalt laienenud ja vahendeid rohkem. Valik on suurem just laudpõrandate osas, mida peale värvimise ka lakitakse, õlitakse ja peitsitakse. Laudpõrandat saab viimistleda mitmeti. Kuigi lakkimine on peamiselt levinud parkettpõrandate puhul, pole keelatud sellega ka laudpõrandat katta. Häid põrandavärve on ka palju, kuid kütteperioodide vaheldumine toob peagi esile lauapraod.
kraapimine, pesemine, parkimine, kuivatamine, naha tekstuuri ja välimuse muutmine (pügamine, värvimine), mis kasutavad omakorda palju energiat nagu elekter ja küte, lisaks tuleb teatud etappide jaoks luua süsteemid ka kindla ruumitemperatuuri ja õhuniiskuse taseme hoidmiseks. [6] Karusnaha töötlemisel kasutatakse kemikaale nagu formaldehüüde, kroomi, erinevaid happeid, vesinikperoksiide, kromaate, pleegiteid, õlisid, sulfiide, kivisöetõrva derivaate, värvaineid ja viimistlusvahendeid. Mitmed neist ärritavad inimese nahka, mistõttu on nahaparkimistöökodade töötajad palju vastuvõtlikumad vähile. Formaldehüüd on tugev allergeen, mis võib põhjustada allergilist nohu ja hingamisteede haigusi. Seda kasutatakse laipade palsameerimiseks. Kivisöe tõrva derivaadid on ühed mürgisemad vähkitekitavad ained [6]. Enamus USAs toodetud nahast on kroomiga pargitud ja Keskkonnakaitse Agentuuri sõnul on kõik kroomi sisaldavad jäätmed ohtlikud ja tervistkahjustavad. [16]
Nitropahtlit kasutatakse aukude täitmiseks enne pinna värvimist. Saadaval valmispastana kui ka pulbrina (segada veega). Kantakse peale ja lihvitakse samal viisil nagu puidukitti. 7 Vaha sobid ideaalselt väikeste putukkahjustuste täitmiseks. Vahapulgad koosnevad karnauuba-vahast, pigmendist ja vaigust. Vahaga võib parandada pindu, mida viimistletakse šellaki või vahaga kuid enamik viimistlusvahendeid ei kata ega kuiva vaha peal. Varem lakitud pindade auke võib vahaga täita. Vahapulki on saadaval erinevates toonides. Sobivat tooni saab ise erinevates toonides pulkadest segada lõigates vahapulga otsast tükid ja sulatades neid jootekolviga ühtlaseks massiks. Poleeritud pindade kriimustusi saab parandada spetsiaalsete pehmete vahakriitidega. Peits tungib sügavale puidukiududesse, kuid ei moodusta pinnale kaitsekihti. Kaasaegsed
annaabi.ee 
