Allveearheoloogia Eestis Eesti Meremuuseum tegutseb allveearheoloogia vallas 1978. aastast alates. Muuseumi kaasaegse varustusega uurimislaeva "Mare" abil tehakse suveperioodil aktiivseid välitöid, kus Eesti vrakiregistri koostamise eesmärgil otsitakse ja registreeritakse uppunud laevu. Valikuliselt tõstetakse üles esemeid muuseumi ekspositsiooni täiendamiseks. Aastail 1980 - 1994 tegutses muuseumi juures allveearheoloogiaklubi "Viikar". Meremuuseumi allveearheoloogilise uurimistöö üheks tähtsamaks ülesandeks on Eesti muinaslaeva leidmine. Eestis on seni laevaarheoloogia kui teadusega tegelenud kaks inimest - Andres Eero ja Vello Mäss, neist viimane on Eesti tuntuim. «Ei tasu arvata, et allveearheoloogia seisneb ainult sukeldumises või merepõhjas tuukriülikonnaga jalutamises,» selgitab Vello Mäss. Suur osa tööst tehakse maal, sest leitut tuleb uurida, klassifitseerida, konserveerida, restaureerida
mitte ka selle jahiklassi ametlikest maailmameistrivõistlustest. Eestis on veel alles vanu purjetajaid, kes said oma esimesed kogemused just nende jahtidega ning see kogemus ootab veel talletamist. Maasilinna laev 1985. aastal leiti Saare- ja Muhumaa vahelise Väikese-Väina põhjast, Maasi ordulinnuse välisreidilt, tundmatu laeva vrakk, mis 1987. aastal Meremuuseumi allveearheoloogiaklubi "Viikar" sukeldujate poolt üles tõsteti ning Ajalooinstituudi konservaatorite poolt edukalt konserveeriti (protsess lõppes 1992.a.) selleks ehitatud ajutises hoones Orissaare külje all Illikulaiul. Vraki ülestõstmiseks ja konserveerimiseks vajaliku hoone ehitamiseks eraldati raha valitsuse reservfondist. See, 16. sajandi keskpaika dateeritud leid, kujutab enesest senileitutest üht vanimat Eesti päritoluga laeva.
Tulevikus oleks võimalik osa võtta ajalooliste jahtide kogunemistest Põhja-Euroopas ning miks mitte ka selle jahiklassi ametlikest maailmameistrivõistlustest. Eestis on veel alles vanu purjetajaid, kes said oma esimesed kogemused just nende jahtidega ning see kogemus ootab veel talletamist. Maasilinna laev 1985. aastal leiti Saare- ja Muhumaa vahelise Väikese-Väina põhjast, Maasi ordulinnuse välisreidilt, tundmatu laeva vrakk, mis 1987. aastal Meremuuseumi allveearheoloogiaklubi "Viikar" sukeldujate poolt üles tõsteti ning Ajalooinstituudi konservaatorite poolt edukalt konserveeriti (protsess lõppes 1992.a.) selleks ehitatud ajutises hoones Orissaare külje all Illikulaiul. Vraki ülestõstmiseks ja konserveerimiseks vajaliku hoone ehitamiseks eraldati raha valitsuse reservfondist. See, 16. sajandi keskpaika dateeritud leid, kujutab enesest senileitutest üht vanimat Eesti päritoluga laeva
vanlase noolte eest.Pikematel reisidel oli laevas 30 meest. Navigeerimine- kaldalähedal,päikesekivi. Ka muinaseestlastel olid kasutusel seda tüüpi laevad Väiksemat kaubaveoks kasutatavat viikinglaeva nimetati knorriks Ehitusviis -klinkerplangustus Maasilinna laev- 1985. aastal leiti Saare- ja Muhumaa vahelise Väikese-Väina põhjast, Maasi ordulinnuse välisreidilt, tundmatu laeva vrakk, mis 1987. aastal Meremuuseumi allveearheoloogiaklubi "Viikar" sukeldujate poolt üles tõsteti ning Ajalooinstituudi konservaatorite poolt edukalt konserveeriti (protsess lõppes 1992.a.) selleks ehitatud ajutises hoones Orissaare külje all Illikulaiul. Vraki ülestõstmiseks ja konserveerimiseks vajaliku hoone ehitamiseks eraldati raha valitsuse reservfondist. See, 16. sajandi keskpaika dateeritud leid, kujutab enesest senileitutest üht vanimat Eesti päritoluga laeva.
annaabi.ee 
