Nagu meieisapalves anna meile andeks meie võlad, nagu meie anname andeks oma võlglastele. See tervendaks tunduvalt ka meie praegust elu ning suhteid. Hinge jääv kibedus on kui mürk, see läheb organismi ja tapab meid." Looming Anna Haava värsiloomingus, mis läbib peaaegu seitse aastakümmet, võime eraldada põhiliselt kahte järku. Nende piir langeb ühte sajandi künnisega. Esimesse poolde jääb noore poetessi laulukevade "Luuletuste" kolme vihuga (1888-1897); uut ajajärku alustab pärast autori eludraamast tingitud vaikimist luuletuskogu (Lained (1906). Vahejoone tõmbamist õigustavad muutused nii loomingus eneses kui ka selle mõius eesti kirjanduse arengule. Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu: ,,Luuletused", ,,Lained", ,,Ristlained", ,,Põhjamaa lapsed", ,,Meie päevist", ,,Siiski on elu ilus" ja ,,Laulan oma eesti laulu". Anna Haava loomingus hindame esmajoones luuletaja sügavat humanismi, mis ei lubanud tal rahule jääda
Roovid (meetrise sammuga sarikate puhul ligikaudu Ø 60 mm) paigutatakse sammuga umbes 300 mm, kusjuures sammu täpsus, samuti katuse mõõtmete täpsus ei ole eriti olulised. Roovlattideks võib kasutada ka ebaühtlase jämedusega ümarlatte. Roo- või õlevihud laotakse katusele, koputatakse trepikujulise '' kammiga'' pealt siledaks, siis pannakse peale hoidelatid ja seotakse need vitsde, nööri või pehme traadiga läbi katuse roovlattide külge kinni. Järgmise vihuga kaetakse eelmise vihu hoidelatt, nii et kõik hoidelatid jäävad katuse sisse, väljast pole neid näha (joonis 4). Harilikult tehakse katust kahekesi; üks paneb roovihud ja hoidelatid paika, teine tõmbab sidemed pingule. 2 Pere, R. Looduslikud Ehitusmaterjalid. Tallinn 2008. Lk 51. 3 Roo kahlude ladustamine. Kättesaadav: http://media.okidoker.com/data02/c/1/6/7/67759/263469/630067_2.jpg?updated=0 2012
Tema viimne trükitud luuletus kannab pealkirja ,,Veelgi hinges nagu laulu ". Juubilarile anti Eesti NSV rahvakirjaniku nimetus ja 1957. aastal orden ,,Austuse märk". Anna Haava suri 13 märtsil 1957 ja maeti kümnete tuhandete saatjate osavõtul Tartu Raadi kalmistule. Anna Haava värsiloomingus, mis läbib peaaegu seitse aastakümmet, võime eraldada põhiliselt kahte järku. Nende piir langeb ühte sajandi künnisega. Sinna poole jääb noore poetessi laulukevade ,,Luuletuste" kolme vihuga (1888-1897); uut ajajärku alustab pärast autori eludraamast tingitud vaikimist luuletuskogu ,,Lained" (1906). Vahejoone tõmbamist õigustavad muutused nii loomingus eneses kui ka selle mõjus eesti kirjanduse arengule. Möödunud sajandi lõpukümnendite olukorras oli Haava noorusluule uue tee avajaks ja arengu edasiviijaks. ,,Lainetest" alates tuleb Haava luules ilmsiks lähenemine objektiivsele kujutlusviisile, omandab kindla koha realistlik ühiskonnakriitika. Kui sotsiaalsete
annaabi.ee 
