Kes vastutab Doriani elu nurjamineku eest? Iga inimene vastutab ise oma elu eest, nii nurjaminekute kui ka õnne, ning oleks vale otsida süüdlast, kes sinu elu rikkus, vaid tuleks vaadata omaenese sisse, sest tavaliset letiakse süüdlane sealt. Mõningatel juhtudel, aga ongi inimene saanud halba mõju ja seetõttu muutunud ebaviisakaks, mitte tolerantseks, teisi ära kasutavaks ning halvemal juhul teisi inimesi vihkavaks isiksuseks. Doriani elulugu oli õnnetu. Ta oli noor ja ullike, kui tema eluteele juhtus sattuma Lord Henry Watton, kes hakkas vaikselt tema elu rikkuma enda soovituste ja õpetusetega. Harry andis talle saladusliku raamatu, mis oli Dorianile nagu püharaamat ja rääkis talle, et noorus on elus kõige tähtsam. Halvast mõjust täidetuna soovis ta oma maali ees, enda hinge nimel, jääda igavesti nooreks ja ilusaks, mis müstilisel toimel juhtuski. Oma maali kurjusepoolt nähes
Läbipõlemine on ülemäärase stressi tagajärg. Sellest on võimalik toibuda ning saada tugevamaks inimeseks. Öeldakse ju, et kõik, mis ei tapa, teed tugevamaks. Karm kogemus võib anda elujõudu, kuid nii hästi ei pruugi igaühel minna, sellepärast tuleb märgata esimesi tunnuseid, mis võivad viia läbipõlemiseni ja õppida, kuidas end aidata. Paika peab väide, et inimene saab ennast ise õnnetuks või õnnelikuks, pahuraks või rahulolevaks, vihkavaks või armastavaks, vaeseks või rikkaks, targaks või rumalaks ning isegi haigeks või terveks mõelda. Meid ümbritsev maailm stimuleerib järjepidevalt emotsioone ja mõtteid. Olenevalt varasematest kogemustest ja oskustest moodustavad need meis harjumuspäraseid mõttemustreid. Need mustrid sõltuvad sellest, kui palju inimene ise oma emotsioone ja mõtteid juhib ning kas tema mõtted on valdavalt negatiivsed või positiivsed.
See võis olla lihtsalt üks suur viga, mida ta tõepoolest kahetseb. Loomulikult on petmisel ja petmisel vahe. Kui inimene petab juba mitmendat korda, on asi läinud kontrolli alt välja ja inimene peaks tegema otsuse mida ta üldse suhtelt tahab. Ta peab mötlema oma kaaslasele ning nende vahelisele koostööle suhtes. Olen kindel, et ka nende omavaheline igapäevane suhtlus on jäänud väheseks ja külmaks. Petmine muudab inimesed üksteisevastu nulltolerantseks ning tihtipeale vihkavaks. Seetõttu on ülimalt oluline möelda ka lastele, mis tunde vanemate halb läbisaamine neile jätab. Loomulikult tuleks ka suhetes kindlaks määratleda piirid, kuna petmine on väga individuaalne ja intiimne asi mis ühe jaoks on petmine, see ei pruugi teise jaoks seda mitte olla. Üheks suureks paarivaheliseks probleemiks on vägivaldsus. Võimatu on koos elada inimesega, kes oma kaaslast peksab. Vägivaldne mees/ naine käitub oma partneri suhtes
ettekuulutatud saatust muuta. Oidipus iseloomult on ennesekindel, heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine. Kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma, et ta ise ongi Laiose hukkaja. Teose alguses Oidipus oli julge, kõrk, mässumeelne, täis elutahet ja soovi valitseda oma. Raamatu lõpuosas on ta muutunud allaandlikuks, elus pettunuks ja ennast vihkavaks meheks. Süütu Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku. Ta on mõistnud, et enda saatust pole võimalik muuta, aga muidugi see pimedus näitab seda, et oma viha ja võimu tõttu teda ei taha mittemidagi märkata. Oma tragöödia kaudu Sophokles rõhutab, kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese