näha uut ja rahutus täitis mu hinge, nii et ma ei tahtnud enam Smürnas olla." lk 157 Mul tekib tavaliselt selline tunne igal kevadel peale võistlusi, kui trennid saavad läbi. Tunnen end nii vabana, nagu oleks tohutult palju aega üle ning on võimalik jälle teistsugust elu alustada. "Ühtaegu hakkasid habirud meile vastu jooksma ja vibudest laskma ja ma kuulsin kõrvus vihinat, kui nooled nagu kärbsed sügisesed ja tegid häält: pst,pst. Ja ma ei ole oma elus kuulnud erutavamat häält kui Noole vihin, kui see mehe kõvast möödub" lk 168 Peale selle lause lugemist mõtlesin enda ette: “Nonii, ongi käes see sõja osa.” Miks just nii mõtlesin? Sest mulle ei meeldi sõjad, üldse kardan väga palju füüsilist kui ka vaimset vägivalda seega selliste osade lugemisel pigistan üle
viimasena Harry. Lõpuks oligi aeg ning järjest läksid eestvõitlejad aedikusse. Harry kuulis ainult Bagmani kommentaare, mis kõlasid a la "Oi, ma arvan, et see pole tark tegu" jne. Ja siis oli Harry kord. Ta astus aedikusse. Tema ees kõrgus tribüün sadade inimestega, ja kõige ees oli lohe! Harry võttis end kokku ja hüüdis: "Accio Piksenool!" Ta ootas, iga kiud temas palvetamas, et luud tuleks. Ja siis kuulis ta oma selja taga vihinat. Seal see oligi. Harry istus luua selga ja tõukas end õhku. Talle tundus, et see on kõigest üks tavaline lendluudpallimäng, et kuldne muna on kitu ja lohe vastasvõistkonna mängija. Ta manööverdas õhus, üles ja alla, meelitades lohet õhku tõusma. Lõpuks viimane seda tegigi ja Harry sööstis alla, haaras muna ning tõusis uuesti uhke kaarega õhku. Tribüünid rõkkasid ja Bagman hüüdis: "Meie kõige noorem võistleja sai muna kõige kiiremini kätte
Nüüd, kus oleme leid nud kõik peale raha, oleks rumal surma saada.» Kuid Athos säilitas oma majesteetliku kõnnaku, vaa tarnata sõprade kiirustamisele. Kui sõbrad veendusid, : rääkimine ei anna mingeid tulemusi, seadsid nad om sammud Athose sammude järgi. Grimaud ja tema korv ruttasid ees -- ja mõlema olid juba laskekaugusest välja jõudnud. Hetke pärast kõlas äge kuuliragin. «Mis see on?» küsis Porthos. «Mille pihta nad lasevad? Ma ei kuule kuulide vihinat ega näe hingegi.» «Nad lasevad meie surnute pihta,» vastas Athos. «Aga meie surnud ei vasta neile.» «Just nii. Siis nad arvavad, et see on mingi lõks ja hakkavad vaidlema. Nad saadavad välja parlamentääri 494 ja kuni nad meie vempu taipavad, oleme juba laskekaugusest väljas. Sellepärast ei olegi mõtet ruttamisega pleuriiti saada.» «Oh, nüüd ma taipan!» hüüdis Porthos täis sügavat imetlust. «Tõeline õnn!» lausus Athos olgu kehitades.
annaabi.ee 
