ekspeditsiooniga rannaküladesse. Liivlaste kultuuri- ja seltsielu elavnes. Aastal 1923 asutati Lvõd Lt (Liivlaste Liit), koolides hakati esimest korda fakultatiivainena õpetama liivi keelt. Asutati rahvuskoore ja leiti võimalusi noorte koolitamiseks. Eestis ja Soomes ilmus sel ajavahemikul kokku umbes 20 liivikeelset raamatut. Põhiline osa olemasolevast liivikeelsest kirjandusest ilmus 1920- 1940. See on peaaegu täielikult tarbekirjandus: 5 vihikukest liivi lugemisraamatut (Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetised), "Piski katkismus" (1936), "z Testament. Evangeliumõd ja apostõld t? öd" (1937), "Lvlist vaimli loulrntõz" (Liivlaste vaimulik lauluraamat, enamasti kooliõpetaja K. Stalte ümberluuletused, 1939). Vaimulik kirjandus anti välja Soomes ja z Testament (õieti osa Uuest Testamendist) on oma 296 leheküljega suurim liivi rahvale määratud liivikeelne raamat.
Nii loodi Reich'i kõrgeima kohaliku esindaja, kindralkomissari, ja Saksa tsiviilvalitsusele alluvusse väga piiratud volitustega Eesti Omavalitsus, mille juhiks määrati üks vabadussõjalaste liikumise juhte Hjalmar Mäe (19011978). Kogu Eesti majandus rakendati idas peetava sõja teenistusse. 8. Raamatud okupatsiooni ajal. Raamatute keelamine oli omane ka Saksa okupatsioonivõimudele. Novembris- detsembris 1941 avaldati kaks vihikukest? Eesti raamatukauplustest ja avalikest raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluva kirjanduse nimestikke? Keelustati igasugune kommunistlik kirjandus, prantsuse ja inglise kirjandus alates 1933. aastast, juudi kirjandus, Saksamaalt alates 1933. aastast emigreerunud kirjanike teosed jne. Kõik teosed keelustati näiteks järgmistel autoritel: M. Andersen-Nexö, L. Beria, G. Brandes, A. Gide, H. Heine, A. Jakobson, E. Kippel, T. Mann, H. Mann, M. Solohhov jne.
Isiklikult oleks mul küll väga hea meel, kui kõrgelt makstud copywriterid vähemalt pisutki oma hallollust enne liigutaksid kui järjekordse püksipiirkonnast algava jaburusega lagedale tulevad. Peatükk soolise võrdõiguslikkuse edendamisest toob esmalt meelde muidugi eelmise riigikorra aegsed propagandakrõnksud. Midagi konkreetset nendes punktides ei sätestada, v.a. tööandjale ilmselt tülikas kohustus täita veel ühte statistiliste andmete vihikukest. Rääkida tööandjate ja kohalike omavalitsuste kohustusest soolist võrdõiguslikku edendada on ilusad sõnad küll, aga ilmselt sellisteks ka jäävad. Arvatavasti pöördutakse nende punktide poole vaid siis, kui mingi konkreetse projekti raames on vaja võrdõiguslikke lisapunkte teenida. Reaalne edendamine saaks toimida vist läbi kvootide kehtestamise, eelkõige omavalitsustele. See on ka üks levinud väärarusaamu selle seaduse kohta. Avalikkus
annaabi.ee 
