armastussuhetesse. Tundeelu poolest jäädakse 2-5 aastaseks, mõistus ja sotsiaalne areng aga on tegeliku vanuse tasemel. Ebaküpsus segab sotsiaalset suhtlust kergematel jääb see konflikt intiimsuspiiridesse. On inimesi, kes emotsionaalses arengus säilitavad lapseliku kiindumuse. Tahavad armastust, aga ise ei anna. Leidnud naise, on nad õnne tipul, nad on südamlikud ja võluvad. Kui see ei täida lootusi, nt naine tahab ka armastatust, siis koguneb vihavimma. Tuntakse, et naine on võimukas ja pettutakse. Ajavad sassi armastuse ja armastusväärse käitumise, omaenda kujutluses on suured armastajad ja hindavad teise poole tänamatuks. Kodu, kus vanemad ei armasta, aga ei tülitse, muudab suhted ebasiiraks. Tuntakse ainult viisakust ja elu jääb mõistatuseks, õhu on alati teadmatust, tekivad kartused. Hiljem tõmbutakse omaenese maailm, jäädakse eluvõõraks, ka armastuses.
,,vihavima". Ühel juhul võib rääkida vastuhakust kui edasiviivast jõust, teisel juhul aga kättemaksust ning kadedusest. Neil kahel asjal tueks vahet teha. Olen nõus, et mäss õigluse nimel ning kättemaks kadeduse pärast on olemuselt erinevad. Nagu Camus kirjutab, kadedust tuntakse selle üle, mida ei omata, samas kui mässaja kaitseb seda, mis temas on. Võib ehk järeldada, et vägivaldne võim tekib vihast ja kadedusest. Niinimetatud vihavimma ambitsioonid on piiritud, samas kui mässu ideed on vägagi konkreetsed. Seega mõrv, mis tuleneb vihast, on õigustamatu, mässu puhul aga viimane abivahend sundimaks ülemvõimu taanduma. Rääkida võib üksikutest ohvritest õilsa eesmärgi nimel, mille algne idee ei olnud kedagi tappa. Mässaja leiab, et tal on milleski õigus, et tema elusse on sisse tungitud liigse juhendamise või käskimisega. Ta ütleb ei, kuid ei anna alla, ta mässab, hakkab vastu üritab oma elu parandada
Platoni "Politeias" on arutlus selle üle, et inimese hinges on mõndagi sellist, mis tulnuks välja juurida juba lapsepõlves, mis kasvavad loomusesse söömamõnu ja sedalaadi naudingute ja hõrgutiste kaudu ning pööravad hinge näo allapoole (kui ta neist vabastatuna oleks pöördunud tõeste asjade poole). Clive Lewis (1987) maalib meis peituvate pahealgete paremaks mõistmiseks järgmise pildi: Meie sisemaailmas leidub asju, mis on otsekui imikud: tillukesi lapsikuid himusid, väikesi vihavimma algeid, mis ühel päeval võivad kasvada joomatõveks või teadlikuks süstemaatiliseks vihkamiseks. Enesekontrolli, võimet olla vastu tundetormidele, on peetud vooruseks Platoni aegadest peale. Vanadel kreeklastel oli selle jaoks termin sophrosyne, mis tähendas tasakaalustust, ülevoolavate tunnete ohjeldamist. Aristotelese (1996) õpetuse kohaselt on inimese loomuse alged vastuolulised, mistõttu iseloom, inimese saatuse kujundaja, kujuneb iga tegemise ja
annaabi.ee 
