erinevusi kui seoseid. Keskaegsed rüütlilaulud on väga melanhoolsed, üldjuhul sõnad puuduvad ning muusika on väga sujuv. Tänapäeval on samamoodi- laulud on pigeb kurvema alatooniga, kuid sõnum kuulajale on palju paremini edastatud sönadega. Läbi mitme sajandi on armastuslaulud rikastunud erinevate nüanssidega ning samas on ka armastusluule muutunud keskajaga võrreldes. Armastuslaule võid kirjutada kõigile ja kõigele-emale, isale, koerale, kassile, armsamale, vihavaenlasele, toolile, kivile jne. Kuid keskajal kirjutati enamasti vaimulikku luulet. Rüütlilaulikud esidasid väga erinevaid seisusi. Nende hulgas olid kuningad, kõrg- ja alamaadleid, kleerikuid ja linnakodanikke. Tekstides ja muusikas mingeid seisusevahesid ei ole. 13. sajandil hakkas rüütlilaul linnastuma. Tavaliselt esitavad laulu autorid ise enda laule. Nii ka keskajal ja tänapäeval. Keskajal oli poeet ühtlasi ka laulik, kes esitas tavaliselt oma laule ise. Ta võis ise
Näiteks kuivatatud- jahvatatud hiire- või rotinahk oli keskajal hästi tuntud apteegikraam, mida mitme häda puhul sisse võeti. Jänesenahk arvati olevat hea kondivalu vastu, hundi sabaga vihtlemine pidi aga kaitsma sakste viha eest ja aitama tüdruku mehele. Minu suureks üllatuseks on see, et muti nahaga silitamine pidi nii looma kui ka inimese rammusaks tegema. Pulbrina sisse võttes aitas muti nahk köha, roosi ja paljude teiste haiguste vastu. Samas sai teistele nahaga halba teha: kes vihavaenlasele satikad selga tahtis sokutada, pidi kuivatatud konnanaha ära põletama ja tuha vaenlasele peale raputama. Koerasaba väravaposti alla peitmine võttis aga peretütrelt igasuguse mehelesaamise lootuse. Nahkehistöös on palju erinevaid tehnikaid ja kaunistusvõtteid. Mulle meeldib kõige rohkem joontehnika, kus niiskesse nahka vajutatakse jooned. Kõige klassikalistemaks tehnikateks on vool ja lõige. Peale nende on ka klisee, käsikuldamine, nahaintarsia, batika,
ei ela ka, sest see võib ikka päris karm olla. Meedia kartjate elu ei ole ültse meelakkumine nagu te juba aru saite. Ma olen kindel, et keegi ei tahaks vabatahtlikult seda läbi elada mida elavd nemad. Foobi meedia ees võib inimeste elu ikka täitsa ära rikkuda. Ma loodan, et te ikka mõistsite, et meediaga seotud hirmud on ikka päris jubedad ja need ei ole võrreldavad teie araknofoobiaga. Sellist foobiat ei sooviks keegi vist isegi oma vihavaenlasele mitte. Niiet olgem õnnelikud, et meie nende hulka ei kuulu. Mirjam Pikki 10.b
See kes pole oma elu jooksul kunagi tundnud midagi sellist, mis rikastaks teda vaimselt, on jäänud ilma millestki enneolematust. Vargamäe Andresel oli armastav naine, kuigi ta ise eriti jõukas ei olnud, ta tegi päevast päeva rasket tööd, saamata nautida oma kätega tehtut. Naabrimees Oru Pearu oli aga üsna heal järjel, naine teda aga ei armastanud, kuna tal olid omad pahed, ta lasi kõik ära teha oma sulastel, vastupidiselt oma vihavaenlasele Andresele. Raamatus toimuvatest sündmustest on selgelt näha, mis teeb tegelikult inimese õnnelikuks, kellele ei ole just kõige rohkem antud. Oluline on ligimeste lähedus ja iseenese püüdlikkus kuskile jõuda. Eluheidikud, kes elavad päevast päeva tänavatel, ööbivad lageda tave alla või saavad öömaja selleks ettenähtud asutustes, proovivad oma eludega kuidagi toime tulla. Nad ei muretse arvete maksmise pärast nagu need inimesed, kellel on oma kodu ja kindel töökoht
Seda tarvitataksegi sellepärast, et ei usuta sõprade jutte ja tahetakse ise proovida. Arvatakse, et ega see mulle niimoodi ei mõju (Sõukand 1997). Neile vastanduvad lood, mis on otseselt hoiatavad, seda eriti isikutelt, kes on juba pikemat aega narkootikume kasutanud ja kogenud nende negatiivseid mõjusid, aga ka nendelt, kes on suutnud suletud ringist iseenda jõu varal ja sõprade ning arstide abiga välja rabeleda. Kuid nende hääl kõlab väga nõrgalt. 22-a noormees: Suurimalegi vihavaenlasele ei soovitaks alustada. Mul kulus üle aasta enne, kui jälle end inimesena tunnen. Maailm on tegelikult palju ilusam ja eredam ilma abiaineteta. Aga ma ei räägi sellest [avalikult], ära tulegi küsima. See on ikka veel liiga valus haav... (Autori kogudest 2000). Kui kellegi isiklik kogemus on läbinud esimese sõela, s.t keegi on seda juba edasi jutustanud kui sõbraga või tuttavaga juhtunut, siis, nagu folkloorne materjal ikka (vt Honko 1998),
o Maitsetaimi ja muid maitseandjaid võiks tavapärase kuivatamise asemel säilitada õlis või äädikas. Ajalugu o Ajaloo hämarusse jäänud aegadel pruugiti ürte haiguste ravimiseks, halbade lõhnade eemaldamiseks ning surnukehade balsameerimiseks. Hiljem õpiti ürtidega roogi ja jooke maitsestama ning ka nende säilivust parandama. o Ürtidest pruulitud nõiajookide abil on püütud armastust äratada kui ka vihavaenlasele kahju tekitada. Poes rukola, maakeeli põld-võõrkapsas: o Rukola on ajast aega tuntud maitsetaim, mida on loodusest korjatud nii toitude maitsestamiseks kui ka loodusravimina kasutatud juba aastatuhandeid. o Rukola pärineb Vahemere-äärsetelt aladelt, ent on peamiselt inimeste vahendusel levinud Põhja-Aafrikasse, Aasiasse ja Ameerikasse. Juhusliku tulnuktaimena kasvab põld-võõrkapsas ka Eestis: esimest korda leiti 1957. aastal Valgast. o
tähendab vaimne rikkus. See, kes pole oma elu jooksul kunagi tundnud midagi sellist, mis rikastaks teda vaimselt, on jäänud ilma millestki enneolematust. Vargamäe Andresel oli armastav naine, kuigi ta ise eriti jõukas ei olnud, ta tegi päevast päeva rasket tööd, saamata nautida oma kätega tehtut. Naabrimees Oru Pearu oli aga üsna heal järjel, naine teda aga ei armastanud, kuna tal olid omad pahed, ta lasi kõik ära teha oma sulastel, vastupidiselt oma vihavaenlasele Andresele. Raamatus toimuvatest sündmustest on selgelt näha, mis teeb tegelikult õnnelikuks inimese, kellele ei ole just kõige rohkem antud. Oluline on ligimeste lähedus ja iseenese püüdlikkus kuskile jõuda. Rikkuseks võib pidada ka tarkust või laia silmaringi.Raha eest on võimalik pea kõike saada, oma elu mugavaks muuta ning tänu raha olemasolule on ka võimalused enda harimiseks,kogemuste kogumiseks. Tänapäeval on õppimine väga tähtis
annaabi.ee 
