o Jutukirjanikud (Friedrich Gustav Arvelius, Friedrich Wilhelm von Willmann, Otto Reinhold von Holz, Johann Wilhelm Ludwig vo Luce) jätkasid 18. sajandi algul välja kujunenud raamatukeele kasutamist, o sai alguse ilukirjanduse keel. o Õpetliku sisuga tõlkemuganduslikud teosed said kalendri kõrval eestlasele oluliseks lugemisvaraks, o poolilmalik jutukirjandus tekkis 1730-1740 meeleparanduslik vaim, vagatsev ja noomiv hoiak (Vierorth ,,Wiis head jotto..." 1740) o 18. saj lõpus aga juba mahukad õpetliku sisuga teosed, o Willmanni tõlkemugandus ,,Juttud ja treggud" (sh rahvusvaheliselt tuntud valmid ja õpetlikud mõistujutud, mis osaliselt rahva suulisse jutuvarasse läksid). o Keelekasutus võõrapärane ja varieeruv (mugandus lätikeelse eeskujul, kodune Saaremaa Karja murrak) o Arvelius ,,Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse- ramat", mõni algupärane lugu ka sees, o
saj algus). Piibel aitas kaasa lugemisoskuse levikule, avardas silmaringi. Täispiibli tõlkimiseks käis Helle rahvalt sõnu kogumas. Piiblit trükiti Tallinnas Köhleri trükikojas 6015 eksemplari. Kujunduslikult ületab teos kõiki seni ilmunud eestikeelseid raamatuid. UT aluseks jäi 1729 redaktsioon, VT tuli taas tõlkida, mille põhitöö tegi Helle. Tõlge valmis 1736. Esialgu puudusid väljavaated nii mahuka raamatu kirjastamiseks. Lahenduse leidis Vierorth, kes muretses raha hernhuutlastelt jt. Trükipoognaid parandas Tallinna gümni õp Biek, kes tegi käsikirja viimasel hetkel omavolilisi parandusi, tuues nt saksa artiklite vastetena sisse üks ja see. Täispiibliga pandi põhi põhjaeestilisele kirikukeelele, mille stiil mõjutas kirjakeelt kaua. Stiili peatunnus on lihtsus. Vestring ja tema käsikirjaline sõnaraamat 18.saj tähtsaim käsikirjaline sõnastik on Vestringi põhjaeestikeelne "Eesti-
Saksamaalt pärit vagadusjuttude tõlgetega alustas omamoodi eestikeelset jutukirjandust. Quandt andis välja 1737. aastal mõne vagadusjutu tõlke ja kirikulaulude raamatu. Quandti lugemistes on ilukirjanduslik element olemas, varaseimad tõlkejutud eesti keeles. Pealkirjata ja tiitelleheta on säilinud ,,Hansu ja Mardi jutt" (1739) - mis samuti õhutab vaimuliku kirjanduse lugemisele. Vennastekoguduse liige Tallinna toomkiriku pastor Albert Anton Vierorth 1740. avaldatud jutukogu sisaldab pastori ja uskliku talupoja dialooge, arutlusi Piibli sisu ja tähenduse üle. Piibli selgitamisega oli algne jutukirjandus astunud sammu edasi. Samuti oli oma panus Mango Hansu, Michael Ignatiuse jt hernhuutlaste tõlkelistel ja käsikirjades levinud vagadusraamatutel. Rajasid aluse eestikeelse jutukirjanduse laiemaks arenguks. 18. sajandi teisel poolel rajas teed juba ilmaliku sisuga jutukirjandus. Abiks kalender, ajakiri.
annaabi.ee 
