uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m; sellel oli samuti väga suur läbistusjõud: keskajal on kirjeldatud, kuidas pikkvibust lastud nool tabas üht sõjameest jalga, läbistas seda katva turvise ja nahkvammuse, reie, sadula, ning tappis hobuse. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg (u. 589 N). Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Inglise pikkvibukütid said väga kuulsaks ja otsustasid mitme lahingu saatuse.
otsustajateks.Vibuga sai lasta 10-12 noolt minutis, mis võisid teatud kauguselt läbistada isegi raudrüü. Nooletabamuse saanud sõdur oli võitlusest eemaldatud kuni noole väljaopereerimiseni, noole tekitatud haavad olid raskemad ja ohtlikumad, kui kuulihaavad. Keskajal on kirjeldatud, kuidas pikkvibust lastud nool tabas üht sõjameest jalga, läbistas seda katva turvise ja nahkvammuse, reie, sadula, ning tappis hobuse. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg (u. 589 N). Vibu koosneb koolutatud painduvast puust ehk loogast ja selle otsi ühendavast vibunöörist. Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Küttide täpsus oli hämmastav, maksimum laskekaugus oli umbes 300 meetrit, kui vibukütt lasi 100 meetri pealt märgist mööda, oli ta järelikult halb vibukütt
väga tugev vints (et pingutada köite keerdpinget ja vibukaari) 2. raam ja põrketoendiks olev pruss, mille külge kinnitub vibukaar, peavad olema väga tugevad ja harukordselt jäigalt ning kindlalt teineteise külge kinnitatud 3. katapult peaks olema väga tugevalt maapinna külge kinnitatud, sest kaks jõuallikat annavad väga suure hoo 4. nöör tõmmatakse vibukaare suhtes väga nõmeda nurga all pingesse 5. iga heitega annab heitekang põrketoe pihta, mille küljes on ka vibukaar, äärmiselt kõva matsu, millega lõhub nii põrketuge kui ka vibukaart Eeltoodud küsitavuste põhjal on mitut jõuallikat kasutava heitemasina ajalooline tõepära äärmiselt kaheldav. 6. Heitemasinate nimetused ja nendega seotud probleemid Henriku Liivimaa kroonikas?
läbistusjõud suurem. Ambu oli palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv. 14. sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m. Sellel oli samuti väga suur läbistusjõud. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg. Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Pistoda muutus 14. saj. populaarseks , sest seda võis kergesti plaatide vahele torgata ja nii vastase surmata. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: Lühike vars - mõõk, pistoda (võib öelda ka käepidemega relvad) Keskmine vars - kirves, vasar, nui : Varre pikkus kuni 1m.
annaabi.ee 
