saatja. Alles 20-aastasena löödi noormees rüütliks. Ta pidi järgima rüütlieetikat: ustavus, heldekäelisus, seisuseuhkus. Kuna tegu oli sõjameestega, siis oli neil igapäevasteks kaaslasteks mõõk ja hobune. Keskajal aga muutus nende relvastus oluliselt. Nahast soomusrüü asendus õhku läbilaskva, kuid raske rõngassärgiga, kiivreid täienesid, kilbid muutsid kuju, et neid parimini hobuse seljas käsitseda oleks, kuid hiljem loobuti üldse neist. Kogu kaitserüü oli vibudele vastupidavam. Lahingutes osalesid ka jalamehed, aga nende ülesanne piirdus enamasti rüütliväe abistamises. Panemaks proovile oma oskusi ning vaprust, korraldati turniire. Võistlesid kaks rüütlit, kes püüdsid hobuse seljas üksteist piikidega maha lükata. Rüütlitele andis osalemine võimaluse võita aadlineidude tähelepanu. Turniiridesse suhtuti kaheti - oli pooldajaid, kes käisid vaatamas ja kaasa elamas, samas kirik aga
kõhtu ja jalgadesse. Tolle aja hobused oli kaunikesti raskelt koormatud ning ürikutest võib leida kaebusi selle kohta, et hobused on kõhnukesed ning ei leita sõjakäiguks sobilikke loomi. Rüütliratsavägi oli raske, aeglane ja halvasti manööverdav. Lahingusse sõitis rüütel tavaliselt sammu, harvemini kerget traavi. Jalaväelastel oli peale oda ja mõõga ka veel vibu. Osa jalaväest oli relvastatud ambudega, mis olid tugeva löögijõuga, kuid jäid laskekiiruselt vibudele alla (vibudel 10-12, ambudel 3-4 noolt minutis). Inglise talupoegade rahvusrelvaks olid pikkvibud, mille nooled läbistasid rüütlite kaitserüüsi veel 300 sammu pealt. Vibumehed tegutsesid hajus- või lahkrivis. 5. LAHINGUKORD JA VÄGEDE KOOSSEIS Lahingusse astus rüütel ümbritsetuna mõnedest ratsanikest (relvakandjad, ratsavibumehed, teenrid) ja moodustas nendega koos väikseima lahinguüksuse - "oda". "Oda" arvukus sõltus
Losside juures kasutati ka kive, kuid nende osakaal, võrreldes lossi puust osaga, jäi tagasihoidlikuks. Peaaegu alati peeti losside rajamise juures silmas looduslikke kaitsetegureid. Eriti laialt levinud olid mägilossid, mis rajati kas looduslikule või isetehtud künkale. Lisaks sellele, et see pakkus paremat kaitset vastaste eest, andis see ka võimaluse lossist kaugemale näha ning muutis lossi kaugelt vaadates hirmuäratavamaks. Vaenlase eest kaitsti end lisaks vibudele ja nooltele ka kuuma liivaga. Lossimüüris olid laskepilud, millest kaitsja võis lasta nooli või tulistada nii, et tema ise peaaegu täielikult kaitstuks jäi. Erinevalt Euroopa kindlustest, kus müüril liikumiseks ehitati eraldi teed, jätsid jaapanlased lihtsalt müürivahel olevad puuplangud seestpoolt maha saagimata, ning välja ulatuvale puupinnale asetati plangud peale, mis lubas inimestel müüril liikuda. Kui olukord väga kriitiliseks läks,
annaabi.ee 
