COOL JAZZ 1950. aastate algul kujunes bebop'ist välja muusikastiil mis sai nimeks cool jazz. Käibel on ütlus: mängida jahedalt olemata seejuures külm. Vastukaaluks bepop'i lärmakusele oli cool jazz rahulikum ja emotsionaalselt vaoshoitum. Phkpillide kõrgeregistri asemel eelistati keskmist, madalat, kõla oli mahe ja vahel isegi tuhm, kasutati tagasihoidlikke atakke ning vähest vibraatot. Hakati kasutama jazz- koosseisu jaoks ebatraditsioonilisi pille nagu flööt, vibrafon, baritonsaksofon ning isegi mitsasarv ja oboe. Cool jazz'i palad olid pikemad ja toetusid enam arrenžeeringutele. Loobuti hoogsast edasirühkivast rütmist, ideaaliks sai vaoshoitud, põhirütmist justkui mahajääv pulss. Harmooniasse tungisid mitme helistiku üheaegne kasutamine ja ning kindla helistiku puudumine heliteosel. See trend ilmnes esimesena trompetist Miles Davise mängus.
mitmekülgsus. Ameerikas ei tehtud eriti suurt teadlikku vahet kontrollitavate (elektrooniliste) ja “mittekontrollitavate” (mehaaniliste) kõlade vahel. Kanada ja elektrooniliste klahvpillide areng Kanada füüsik Hugh Le Caine tegi ajavahemikus 1945-1948 sarnaseid eksperimente klahvpilli klahvilöögidünaamikaga. Tema leiutatud Sackbut võimaldas mängijal klahvi erineva surve abil tekitada subtiilseid helikõrguse, helitugevuse ja tämbrimuutusi ning kontrollida ka vibraatot, intensiivsust, atakki. 1955. aastal leiutas ta Erivõimalustega lintsalvestaja, mis kujutab enesest mitmekanalilise lintmaki ja mellotroni sünteesi, mis võimaldas väga peent tööd konkreetsete helidega. 1955. aastal loodud Le Caine teos “Dripsody” kestab veidi üle minuti ja selles kõlab salvestiga üles võetud vee tilkumise heli, mida on paljukordselt kopeeritud, maha mängitud erinevate kiirustega ja seatud pentatoonilise
13. COOL, HARD BOP (viiekümnendad) Neli-viis aastat peale oma plahvatuslikku ilmumist muutus bebop taltsamaks. Tema lärm akusele m õjus vastukaaluks neljaküm nendate aastate lõpuks esilekerkinud nn. "cool" jazz (ingl. k cool- jahe). See oli jällegi suund, kus valged muusikud üsna tublisti kaasa rääkisid. Ideaaliks sai õhuline koloriit. Puhkpillide kõrge registri asemel eelistati keskmist, mahedamat, tuhmi kõla taotlevat. Vibraatot kasutati vähem. Eelistati pille, mis juba oma loomult olid pehmetoonilised: baritnonsaksofon, metsasarv, flööt (madalas registris), oboed vibrafon. Harmooniasse toodi polütonaalsuse ja atonaalsuse elemente. Loobuti ka hoogsalt edasirühkivast rütmist. Ideaaliks sai hoopis tagasihoitud, põhirütmist justkui mahajääv pulss. Esmakordselt ilmusid intellektuaalsed jooned, ei lepita enam sellega, et jazzmuusika on ainult ajaviide ja meelelahutus. Teostati pööret tõsise muusika suunas
10. Wes Mongomery - Round Midnight http://www.youtube.com/watch? v=8pbp2FhdKyg&feature=related 26 COOL JAZZ(~1950) Neli- viis aastat peale oma plahvatuslikku ilmumist muutus bebop taltsamaks. Tema lärmakusele mõjus vastukaaluks neljakümnendate aastate lõpuks esilekerkinud nn. "COOL JAZZ" (ingl. k cool- jahe). See oli jällegi suund, kus valged muusikud üsna tublisti kaasa rääkisid. Puhkpillide kõrge registri asemel eelistati keskmist, mahedamat, tuhmi kõla taotlevat. Vibraatot kasutati vähem. Eelistati pille, mis juba oma loomult olid pehmetoonilised: baritnonsaksofon, metsasarv, flööt (madalas registris), oboed vibrafon. Harmooniasse toodi polütonaalsuse ja atonaalsuse elemente. Loobuti ka hoogsalt edasirühkivast rütmist. Ideaaliks sai hoopis tagasihoitud, põhirütmist justkui mahajääv pulss(laidback feel). Esmakordselt ilmusid intellektuaalsed jooned, ei lepita enam sellega, et jazzmuusika on ainult ajaviide ja meelelahutus. Teostati
annaabi.ee 
