nii nagu rahu polnud Rahumäel. Mis teha siis, kui ükski nõu ei aita? Ta süütab suitsu väriseval käel. Ööudus selja taga vangimajad ja Noa ning Köie, Võrgu tänavad. Peenkurba rõskust kontidesse sajab ja raskelt ringutavad Rannaväravad, kus vettind hoove pidi kasse hiilib. Ei ole armastusel asu vist. Ta õlgu vapustavad tuuleiilid. Ta tuleb armukese juurest agulist. Antud luuletusel on sügavam tähendus, kui eelmisel. Räägib küll üldiselt armastusest, kuid mitte mehe ja naise vahelisest, vaid üleüldse üksteisest hoolimisest, armastamisest, reaalsusest
(,,Rannalaulud") ...pisike lill tõsised silmad tõstab. ...jõgi laulab helkjat laulu... (,,Kurgjal") jpt. Loodusluuletuste kõrval oli selles luulekogus veel vähemalt üks luuletus, ,,Teeidüll" ühiskondliku vihjega. Kirjandusteadlane Maie Kalda arvates oli see kasseti (,,Noored autorid 1964") kõige halvamaitselisem tekst. Tuul rusikaga vastu lõuga taob ta on hull ammugi ma seda tean. Klaaskülm on vaikus, päike süngelt kaob, hulk vettind räbalaid on taevas reas. Teed märga, porist lirtsuvat ma käin, ees verrekastetuna punab haab. Teed märga, porist lirtsuvat ma käin, veel niipea lõpule ta, raisk, ei saa. Veel leidub luulekogus selliseid luuletusi, mis sinna justkui ei sobiks kuna nendes ei ole loodusest juttugi. Need luuletused on ,,Pööripäevakukk" ja ,, ,,Ood algebrale". Luuletuse ,,Võta mind lehtede varju!"(1962) järgi lõi helilooja Olav Ehala hiljem ühe tuntuma eesti estraadilaulu.
ei pelgu tunne mehed, ei hirmu nime tea Kui veripunast koitu neelab meremehe silm siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Kui vajub raskelt randa see merelaeva voor siis võõra ranna lehka veab iga sõõmupaar Ei toeta käsi mõõka, ei oda hoia klann ent kui tarvis, haarab tera iga rusik', raevus ramm Kui veripunast koitu neelab meremehe silm siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm On meresoolast vettind' minu tuulest paakund kuub on tormilained räsind', tüügashabe mõõtmas tuult Kui silmapiiri poole vaob purjelaeva mast on igamehe mõtted kus meremehe kast üks peotäis mulda oma koduaia alt vahe tera, tükk leiba ja kiri armsamalt Kui veripunast koitu neelab meremehe silm siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm
Paul-Eerik Rummo Luulekogud: 1) ,,Ankruhiivaja" 2) ,,Tule ikka mu rõõmude juurde" 3) ,,Lumevalgus ... lumepimedus" Peamine teema on ahistus, mis on tekkinud sisepingetest. Näiteks ema surm ja eesti rahva pingeseisundist. Kaks peamist motiivi on ema ja lumi. ,,Läbi talve luulet ema mälestuseks" ,,KÕIK ÜKSAINUS SUUR PERE" kõik üksainus suur pere mööda ilma emast ilma emast ilma. ,,TÜHJAD VETTIND PESAKASTID" Langeb, langeb lumekardin rääkijate vahele. Lumemündid laugudele mõlemale kahele. ,,PÄEVAD TULID NEED TALITSED" Talv lõi aastasse talva Kuidas teel ennast talitsed läbi külma ja halva. ,,IKKA LIIVIST MÕTELDES" Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves. Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks. ,,VIHMAD MIND ON ARMASTANUD JÄRJEST" Vihmad, kes mind armastanud järjest,
annaabi.ee 
