· Vähem eutrofeerunud aladel on põhjataimestiku roll põhjaeluviisiga suurselgrootutele suur, samuti avaldavad mõju põhjasette tüüp ning toiteelementide hulk. · Eutrofeerunud aladel on liigiline koosseis väiksem. · Niitjate vetikate ja filtreerijate karpide hulk suureneb rannikumeres o Fucus vesiculosus varud vähenenud Idotea baltica üle läinud alternatiivtoidule ( niitjas vetikas Pilayella littoralis). · Niitjal vetikal on oluline roll lehtsarve dieedis ning põisadru puhmad pakuvad lehtsarvele suurepärast kaitset. · Mõõdukalt eutrofeerunud merealadel kasutati niitjat vetikat Pilayella littoralis toiduobjektina ning põisadrut varjepaigana. · Vetika fotosünteetilise aktiivsuse suurenemisel tema toiteväärtus (atraktiivsus) vähenes. · Mesoherbivoorid tarbivad olulise osa efemeersetest makrovetikatest ning sellega aitavad kaudselt kaasa rannikumere koosluste stabiilsuse säilitamisele
Kõik nad paljunevad veel ka seemnetega. Eoseline paljunemine on omane vetikatele, sammal- ja sõnajalgtaimedele. Lihtsama ehitusega vetikatel(nt. Koppvetikal, klorellal, vesijuuksel) võivad eosed tekkida tavalistes keharakkudes. Sammal- ja sõnajalgtaimedel moodustuvad eosed vastavates organites- eoslates ehk sporoangiumides. Eosed ehk spoorid on üherakulised. Seejuures võivad nad erineda nii kujult kui ka suuruselt. Mõnel üherakulisel vetikal, nt. Klorellal, on eosed kujult ja ehituselt emaraku sarnased. Seljuhul nimetatakse neid autospoorideks. Viburi või viburitega varustatud eoseid nimetatakse zoospoorideks. Erinevalt keharakkudest on eostel tugev kest, mis kaitseb neid ebasoodsate keskkonnatingimuste eest. Eosed sisaldavad rohkesti varuaineid, aga vett on neis tunduvalt vähem kui keharakkudes. Enamasti tekib ühe raku jagunemisel 4,8 või suurem paarisarv eoseid.
trehaloos Merevetikad mannitool, dimetüülsulfoniopropionaat, DMSP Soolajärvede tsüanobakterid glütsiinbetaiin Halofiised purpurbakterid glütsiinbetaiin, ektoiin, trehaloos Halofiilsed arhed ja mõned bakterid KCl Dunaliella (halofiilne rohevetikas)- glütserool Pärmid ja seened glütserool E. coli- gamma-aminovõihape, glutamiinhape, proliin. Stafülokokid- proliin. G(-) bakteritel on vaja ka glütserooli periplasmas. Halofiilsel vetikal Dunaliella on osmoprotektoriks glütserool. Kuna glütserool läbib väga hästi membraane, siis on oht, et osmoprotektor lekib rakust välja. Seetõttu on Dunaliella rakumembraan erilise koostisega, et glütserool seda ei läbiks. Surnud vetikate glütserool satub siiski vette ja on seal põhitoiduks halofiilsetele bakteritele. 49 Pärmidel on osmoprotektoriks glütserool ning ilmselt ka teised polüoolid (sorbitool) ning
annaabi.ee 
