seda väita olemasoleva arhiivimaterjali põhjal. Ka on O. Loorits märganud niisugust erinevust ja pidanud seda germaanimõjuliseks. Meil on haugi või hiidkala patroneerivat vaimolendit nimetatud mitmeti: vetevaim, jõehaldjas, järvehoidja, kalaisa, kalakuningas jne. Nappidest kirjeldustest või kontekstist ilmneb, et neid kujutatakse üldjuhul antropomorfseina, harva zoomorfseina. I. Paulson peab vetevaimude ja haldjate demoniseerumist maaviljeluskultuurile omaseks nähtuseks ning rõhutab, et sellesse kultuuri kuulub samuti näkikujutelm. Hiidhaug seevastu on pärit kalastajakultuurist ning rahvausundis on nende kahe mõiste ühtesulamine välistatud: «Eriti huvitav ja tähendusrikas on aga laialt levinenud uskumus, et näkk ei ilmu iialgi havina, ehkki tal muidu võis olla selline pooleldi antropo, pooleldi teriomorfne kuju, milles leidus ka
kohustused langesid vürstide peale. Slaavlaste arvates oli neid ümbritsev maailm täis ebaloomulike olevusi. See oli koguaeg omavahel võitlevate heade ja halbade vaimude maailm. Paljud vaimud olid pärit allilmast; sealt on päit ka vampiiri taolised olevused elluärganud surnud. Need saabusid vahepeal maale, et teisi kiusata ja neist verd imeda. Halbade vaimude eest sai end kaitsta amulettide, salasõnadega jumalatele ohverdamisega ning häid vaime endale appi kutsudes. Russalkade, ehk vetevaimude ning surnus hingete elupaik oli jõgedes- järvedes, kuna just neid pidi sai otseteed allilma. Kevadeti tulid vetevaimud ja surnud hinged tärkavast loodusest rõõmu saama. Slaavlased ei pidanud surma elu lõpuks, vaid üleminekuks teise maailma. Et surnud selle pika teekond ette saaks võtta, paigutati surnu paati koos relvade, ehete ja surnule kuulunud sõjaratsu korjus. Kui surnule oldi kõik kaasa pandud, pandi paat põlema koos surnuga. Surmapaiga kohale kuhjati suur küngas kurgaan
valdkonnaga, kus elavad üleloomulikud olevused. On olemas suur hulk keelde ja käske, reegleid, mida kalurid silmas pidama pidid, kui kalale minna jne. Kalahaldjad ja kalavaimud, kes kalu karjatavad ja valitsevad (nt Võrtsjärves, aga ka mujal). On kaksipidi arvamist: et kui kalavalvur ära on, toob see nii rikkaliku saagi kui ka ei midagi. Kalaisa – fantastiline, eriskummaline kala, mingite kindlate tunnusmärkidega (mitu silma vms). Imekalad võivad olla ka vetevaimude- haldjate koduloomad (oinad, kitsed), need on mõjutused germaanlastelt. Veekogudel on omad kaitsevaimud. Ka vesi ise on animatistlik (eriti meri, jumalik ja vägev kujuta ja kehata „mereema”). Mereemale ohverdati (nt esimesele kalale minekul kevadel). Demonistlik vesi: Veehauad, kuhu vetevaimud inimesi veavad. Näkk – kardetud veedeemon, nii inimese kui ka looma (tav hobuse) kujul. Huvitav on asjaolu, et näkk ei võinud ilmuda ei lamba ega havi kujul, kuna mõlemad on vastavalt
valdkonnaga, kus elavad üleloomulikud olevused. On olemas suur hulk keelde ja käske, reegleid, mida kalurid silmas pidama pidid, kui kalale minna jne. Kalahaldjad ja kalavaimud, kes kalu karjatavad ja valitsevad (nt Võrtsjärves, aga ka mujal). On kaksipidi arvamist: et kui kalavalvur ära on, toob see nii rikkaliku saagi kui ka ei midagi. Kalaisa fantastiline, eriskummaline kala, mingite kindlate tunnusmärkidega (mitu silma vms). Imekalad võivad olla ka vetevaimude-haldjate koduloomad (oinad, kitsed), need on mõjutused germaanlastelt. Veekogudel on omad kaitsevaimud. Ka vesi ise on animatistlik (eriti meri, jumalik ja vägev kujuta ja kehata ,,mereema"). Mereemale ohverdati (nt esimesele kalale minekul kevadel). Demonistlik vesi: Veehauad, kuhu vetevaimud inimesi veavad. Näkk kardetud veedeemon, nii inimese kui ka looma (tav hobuse) kujul. Huvitav on asjaolu, et näkk ei võinud ilmuda
annaabi.ee 
