luuletajatelt varastatud. Autor suunabki kõige eitavama suhtumise just temale. Ka üks negatiivsemaid tegelasi on Matilde oma kapriisitsemise ja ülbuse pärast. Ta nõuab Sandrilt romaani ilmumist ja käsutab pidevalt nii teda, kui ka Laurat. Sellepärast on ta ka autori silmis negatiivselt kirjutatud. Kõige pooldavam on autor Piibelehe suhtes, kes on loomult küll tagasihoidlik ja lihtsameelne, kuid kavaldas nii Sanderi kui ka Vestmanni üle. Oma nutikuse poolest meeldis ta ka Vestmannile, see aga oli suureks üllatuseks teistele, sest Vestmannile oli väga raske meelepärane olla. Piibeleht oli ju lihtne mees, ilma suurema varanduseta ja veel kirjanik ka, mis ei olnud just Vestmanni jaoks õige mehe amet. Samuti on autoril ka pooldav suhtumine Vestmanni enda suhtes, kes oli tark ning auväärne mees ja alati väga enesekindel. 2. Autori remargid on sisukad ja üksikasjalikud ning annavad edasi nii tegevust, olemust, kui ka tegelaste isikupära
edukas ja rikas. Tema elu eesmärk ongi teenida raha ja saada kuulsaks. Kuid kumb on parem kumb halvem, sellele küsimusele vastata ei saa kuna tegemist on täiesti erinevate inimestega, kellel omakorda on täiesti erinevad huvid. Kahjuks pean ütlema, et raamatus "Pisuhänd" on äri pandud kunsti peale. Nagu näiteks see, et terve raamatu vältel peavad kunsti inimesed end tõestama ärimeestele. Terve raamatu vältel peavad Sander ja Piibeleht end tõestama Vestmannile. Ja see on fakt, et "Pisuhännas" vaatab äri kirjandusele ülevalt alla ja kunst ärile vastupidi. Selge on see, et kunsti inimeste jaoks ei ole sealne maailm sugugi aus. Parim näide sellest oleks Piibelehe "Pisuhänd" mis lõi läbi tänu Sandri tutvustele, sellega sai Sander kuulsaks ja teenis raha. Poleks aga Piibelehte siis oleks Sander ikka põhimõtteliselt tundmatu inimene. Ühesõnaga nad mõlemad mingil määral vajavad üksteist.
tahaplaanile ja märkamatuks. 4. Karakterikoomika- On tähelepanu pööratud tegelaste iseäralikele omadustele. Kõige paremini hakkab see silma Piibelehe puhul, nii tema kõneviisist, kui ka olemusest ja käitumisest. Ütleks, et ta oli suhteliselt kiiksuga inimene. Sõi koguaeg päevalilleseemneid, oli tasakaalukas nimene, aga siiski oli tal kavalust teisi ninadpidi vedada, mis avaldub teose lõpus, kus ta hakkas Sandrilt ,,Pisuhänna" eest vastutasu nõudma, et ennast Vestmannile majanduslikult tõestada. Situatsioonikoomika- see avaldub kõige paremini lõpus, kus tuleb Sandri ja Piibelehe tehing välja, et Piibeleht tahtis Laurat kosida Vestmanni enda varaga. Kõik on väga sokeeritud, eriti Vestmann ning esialgu tundub, et ta on Piibelehe peale väga vihane, kuid siis avaldab ta hoopis oma austust Piibelehele, kes sai Vestmanni arvates hakkama tõelise ärimehena. Samuti ka Sandri ,,geniaalne" idee, kui ta palub Piibelehte, et too talle raamatu
Vestmanni tütar Laura oli aga tark ning oskas hinnata tõelist kultuuri, mida tema õde Matilde teha ei osanud. Matilde keksib raamatuga Laura ees. Laura ütleb, et teos on muidu väga kena, aga lõpp on kuidagi imelik. Piibeleht armub Laurasse ja nimetab teda öökulliks. Laura sai aru, kes Piibeleht tegelikult on. Et tema oli see sama inimene, kes teda päästis auto eest. Piibeleht tahab Laura kätt paluda, aga tal ei ole selle jaoks raha. Ta ei saa Vestmannile näidata, et ta on vaene. Piibeleht ostab Vestmanni rahaga omale krundi. Ja lõpus räägib Tiit kõik välja, kes ,,Pisuhänna" tegelikult kirjutas. Vestmann ütleb, et Piibeleht on ärimees, mis sest et ta on ka luuletaja. Isegi Vestmann üritas luuletusi kirjutama hakata. ,,Tabamata ime" (1912) : Tegevus toimub linnas. Põhiteemaks on kultuuri ostmine ja müümine. Pealkiri tuleneb sellest, et Leo ime jääb teoses tabamata. Ta ei viinud oma loomingut kõrgemale tasemale.
annaabi.ee 
