(2) projektiivne – testitav projitseerib enda nägemused, tõlgendused, sisekonfliktid või enesehinnangud testi materjaliks olevatesse stiimulitesse (3) küsimustik – tuginevad enesekohastele ette antud väidetele või küsimustele vastamisele; vastused subjektiivsed ja oodatakse vastajate ausust Modelleerimine – ei uuri objekti otseselt, vaid loob selle mudeli, mille käitumist uuritakse Vestlusmeetod: 1) kasutatakse ühe kindla subjekti uurimisel 2) eesmärgiks isiku parem kohanemine, ravimine, aitamine, kohanemis raskustest ülesaamine ja nendega hakkamasaamine Tulemuste usaldusväärsus (olulisus) on kõige olulisem uurimusandmete osa 1.4 Psühholoogia harud Teoreetilisema suunitlusega harud (moodustab baasi kogu psühholoogiale ja on sine qua non mis tahes spetsialistile, kes tahab ennast pidada professionaalselt kõrgel tasemel pädevaks)
ning kriminaalõiguse teooriat. Õppinud Berliinis F.von Liszti juures, ilmutas juba tollal huvi kriminaalpsühholoogia vastu. Tema väga mainekas peateos on `'Mõrva psühholoogia'' 1925 (ilmunud saksa, rootsi ja inglise keeles) kuulub kriminaalpsühholoogia klassikusse. Lõpetas elu enesetapuga. Empiirilise materjali kogus Bjerre Stockholmi keskvanglas, kus küsitles mõrvu toime pannud kurjategijaid. Bjerre vestlusmeetod on lähedane nn mõistva psühholoogia põhimõtetele. Tähtis pole mitte ainult see, mida isik enda kohta räägib, vaid ka see, mida ta jutuga iseenda kohta enda jaoks märkamatult teatab. Mõrvareid kirjeldades jõudis Bjerre järeldusele, et kõik sellised isikud on loonud enda jaoks uue psühholoogilise reaalsuse. Üldine iseloomujoon oli nõrkus, st eluks kõlbmatus, suutmatus toime tulla nõudmistega, mida elu inimestele esitab. Tema arvates on
Kriminaalpsühholoogia ajalugu Eestis ulatub 19.sajandi algusesse.Tartu Ülikoolis loeti kriminaalpsühholoogia kursust pärast Tartu(Keiserliku)ülikooli taasavamist 1802.aastal. Eestiga seotud kriminaalpsühholoogia uurimistööga tegelenud teadlastest kõige tuntum isik on kahtlemata Andreas Bjerre(1879-1925),kes töötas 1920-1925 Tartu Ülikoolis kriminaalõiguse professsorina.Empiirilise materjali kogus Bjerre Stockholmi keskvanglas,kus küsitles mõrvu toime pannud kurjategijaid.Bjerre vestlusmeetod on lähedane nn mõistva psühholoogia põhimõtetele.Tähtis pole mitte ainult see,mida isik enda kohta räägib,vaid ka see,mida ta jutuga iseenda kohta enda jaoks märkamatult teatab.Mõrvareid kirjeldades jõudis Bjerre järeldusele,et kõik sellised isikud on loonud enda jaoks uue psühholoogilise reaalsuse.Üldine iseloomujoon oli nõrkus,st eluks kõlbmatus,suutmatus toime tulla nõudmistega,mida eli inimestele esitab
annaabi.ee 
