Linna pindalaks on 5,9 km 2. Põltsamaa on aedlinlik asula, koosnedes põhiosas 12-korruselistest väikeelamutest. Ringtee ümbrusse on ehitatud kuni 5-korruselisi kortermaju, ülejäänud korruselamute rühmad paiknevad linna äärtel ega mõjuta oluliselt üldpilti. Juhusliku arengu tulemusena puudub linnalik tihedus ja eristuv keskus. Põltsamaa territooriumil on järgmised jõesaared: Roosi-, Kirikla-, Lille-, Saunasaar ja Naistesaar. Roosi- ja Kiriklasaart ühendab Kiisamauru veskitamm. Töö peamiseks eesmärgiks on tutvustada Põltsamaa linna ning määrata kindlaks linna praegune keskkonnaseisund. Teiseks eesmärgiks oleks leida võimalikud lahendused linna keskkonna mitmekesisuse säilitamiseks. 3 1. ÜLEVAADE PIIRKONNA AJALOOST JA HETKESEISUNDIST 1.1. Põltsamaa linna ajalugu Põltsamaa asus 13. sajandini Mõhu muinasmaakonnas. Varasemad andmed linna ajaloost ei ole täielikult säilinud. 13
põdra oma taevajumalale Numi Toorumile, Uurali mäestiku lähedal elavad udmurdid valivad ohvrilooma püha tähenduse järgi. Inglastel on tänini säilinud tava ühiselt küpsetada lihavõtteks härjaliha. Kriisiolukorras ohverdamisest on eestlastel teateid 17. sajandist, mil paganlik papp seletas põuda asjaoluga, et pühale Võhandu jõele ehitatud veski on vihastanud jõehaldjat sedavõrd, et see ei lase vihma sadada. Haldja lepitamiseks lõhuti veskitamm ja ohverdati loitsu saatel talle härg. Ohvriloom oli haldjale meelepärane, sest rituaali järel hakkas vihma sadama. Kogu rituaali ja loitsukatke kirjutas üles pastor Gutslaff, kellele sedalaadi riituse läbiviimine ei meeldinud. Tänu üleskirjutusele on ka kerge tõdeda, et veel 19. sajandil, paarsada aastat hiljem, on asunduse-eestlased samasuguse loitsuga pöördunud piksehaldja poole. Kuigi neil oli loitsimispäevaks
Toorumile, Uurali mäestiku lähedal elavad udmurdid valivad ohvrilooma püha tähenduse järgi. Inglastel on tänini säilinud tava ühiselt küpsetada lihavõtteks härjaliha. Kriisiolukorras ohverdamisest on eestlastel teateid 17. sajandist, mil paganlik papp seletas põuda asjaoluga, et pühale Võhandu jõele ehitatud veski on vihastanud jõehaldjat sedavõrd, et see ei lase vihma sadada. Haldja lepitamiseks lõhuti veskitamm ja ohverdati loitsu saatel talle härg. Ohvriloom oli haldjale meelepärane, sest rituaali järel hakkas vihma sadama. Kogu rituaali ja loitsukatke kirjutas üles pastor Gutslaff, kellele sedalaadi riituse läbiviimine ei meeldinud. Tänu üleskirjutusele on ka kerge tõdeda, et veel 19. sajandil, paarsada aastat hiljem, on asunduse-eestlased samasuguse loitsuga pöördunud piksehaldja poole. Kuigi neil
annaabi.ee 
