Vereurmarohu vaenlased on eelkõige soolatüükad, kuid ka konnasilmad, sammaspool, käsnad ja isegi sügelised. Seejuures tuleb toime saavutamiseks panna mahla haigele kohale korduvalt. Näiteks soolatüükale pannes värvub see peagi mustaks ja mõõtmed mõne päeva jooksul vähenema. Allergiliste ja raskesti paranevate nahahaiguste korral on tehtud vereurmarohu vanne. See imeline mahl pidi aitama isegi putukahammustuste, marrastuste ja halvasti paranevate haavade korral. Vereurmarohu vesileotisega on loputatud pead, et vabaneda kõõmast. Taime maapealsete osade keedis on olnud kasutusel kompressina silmi ründava kae korral, kuid selline kasutamine on silmade suure tundlikkuse tõttu äärmiselt ohtlik ja seda tohib teha vaid asjatundja. Kuid vereurmarohtu on kasutatud ravimtaimena isegi seespidiselt. Kindlalt on ta olnud vanade eestlastest loomakasvatajate apteegis kui koduloomade punakusesuse vastane rohi. Aga ka inimestele on ta oskusliku kasutamise korral hea
kultuurtaim. Külmaõrnuse tõttu kasvatatakse teda tavaliselt üheaastasena, Lääne- Euroopas aga ka kaheaastasena. Tal on pikad silinderjad sibulad ja söödavad mahlased lehe alumised osad. Toiduks tarvitatakse porrulaugu mahlakat mahedamaitselist lehetuppedest moodustunud ebavart. Huvitav on porrulaugu omadus mitte moodustada külgsibulaid. Valkjad või roosakad õied on aga suures kerajas õisikus, mida saab kuivatada ning toredates talvistes taimeseadetes tarvitada. Porrulaugu vesileotisega aknaid pestes peletame eemale tuppatikkuvad kärbsed, kes seda lõhna ei talu. Mõnel pool lisatakse aga peenestatud porrulaugu seemneid isegi hambapastale. Porrulaugusordid on ´Newton', `Primera´, ´Autumn Mammoth`, ´Giant Winter´, ´Landina´, ´Musselburgh` jt. Porrulauku kasutatakse peamiselt maitsejuurviljana suppides ja lihatoitudes. Porrulaugul eemalda määrdunud ja rebenenud lehed, lõika ära rohelise lehed kuni helerohelise osani. Rohelisi lehti kasutatakse hautatud toitudes
Õitseb mai lõpust juulini. Viljad punased marjad valmivad augustis või septembris. Paljuneb peamiselt risoomi abil, harvem seemnetega. Kasutamine: nii marjad kui kogu taim on mürgised, kuna sisaldavad südamele mõjuvaid glükosiide. Mürgitus on samasugune kui maikellukese puhul: iiveldus, oksendamine, peapööritus, kõhulahtisus, kiirenenud ebakorrapärane pulss, raskematel juhtudel lõpeb teadvuse kaotuse ja surmaga. Taime vesileotisega on rahvameditsiinis ravitud neeru-, südame- ja külmetushaigusi. Üks rahvapäraseid nimesid "viinalill" tuleneb sellest, et taime marja söömisel tekib joobumistunne. KILPJALG Pteridium aquilinum nime päritolust: pteridion sõnajalake, aquilinum kotka-, ladinakeelsest sõnast aquila kotkas. Sugukond kilpjalalised. Kasvukoht: kuivad leht-, sega- ja okasmetsad; palu-, laane-, lammi- ja lodu- metsad, puisniidud
annaabi.ee 
