Terve lapse hingamiskahin on vesikulaarne. Bronhiaalne hingamishahin on kuulatletav rinnaku piirkonnas nii sisse- kui ka väljahingamise faasis meenutages täheühendit „gh”. Pueriilne vesikulaarne hingamiskahin esineb noorukitel, üle kopsude on kuuldav tugevnenud ekspiirium (Tukiainen 2005). Kõrvalkahinate, räginate esinemine hingamisel viitab patoloogiale. Hingamisfaaside vahekord peab olema tasakaalus, st sisse- ja väljahingamine on võrdse kestusega faasid. Patoloogia Vesikulaarse hingamiskahina nõrgenemine (nt põletiku stenoosi või võõrkeha korral). Vesikulaarse hingamiskahina tugevnemine (nt sügav kiire hingamine või kõhnunud patsient). Bronhiaalsed räginad võivad olla kuivad või märjad. Märgade bronhiaalsete räginate korral on kuulda, kuidas õhk tõmmatakse läbi vedeliku/eksudaadi, mullide lõhkemisel vedeliku pinnal on kuuldavad räginad.
immunofluorestsentsimeetodiga. Ilusti on näha Babeš-Negri kehakesed (karnivooridel nagu tähistaevas, mäletsejalistel suured ja ovaalsed). Negri kehakesed esinevad ajurakkudes (närvirakkudes). Viiruse isoleerimine, bioproov, antikehade määramine vereseerumist, neutralisatsioonimeetodiga (vaktsineeritud loom). Metsloomadel saab hammaste uurimisega selgeks teha, kas on söönud vaktsiini (UV-valgus). Rhabdoviridae -> Perekond – Vesiculovirus -> Indiana vesikulaarse stomatiidi viirus, New Jersey vesikulaarse stomatiidi viirus -> Vesikulaarne stomatiit Antigeense struktuuri alusel eristatakse kahte serotüüpi: New Jersey, Indiana. Vesikulaarsele stomatiidile on vastuvõtlikud hobused, veised, sead. Lammastel, kitsedel pole haigestumist täheldatud. Ulukloomadest võivad haigestuda põdrad, hirved, kitsed, kährikud, metssead. Inimene (gripilaadsed muutused). Levik: Nakkusallikad: haiged loomad (sülg, lõhkenud villide sisu), verd imevad putukad.
Järgnevalt ajutine membraan eemaldatakse ja asendatakse valgukihiga (virioni väliskiht, VP4 ja VP7). VP7 seondamine (ER-ist virionidele) sõltub Ca2+ ioonidest (Ca2+ puudumisel virionide väliskiht ei moodustu). Virionide vabanemine võib toimuda sarnaselt reoviirustele rakkude lüüsimisel. Andmed rotaviiruse infektsioonist polaarsetes epiteelrakkudes lubavad aga oletada, et eksisteerib ka alternatiivne viiruse vabanemise tee vabanemine mittestandardse vesikulaarse transpordi abil. 3.2.9. Infektsiooni mõju peremeesrakule Rakukultuuris (mittepolariseeritud rakkudes) on rotaviirused tsütotoksilised, kuid kas see on sama moodi ka loomulikus infektsiooniks (seal on rotaviiruse peremeesrakkudeks polariseeritud peensoole epiteeli rakud) ei ole päris selge. Tsütotoksilisus tuleneb: - rotaviiruse mõjust peremeesraku biosünteesidele sarnaselt reoviirusele inhibeerivad ka rotaviirused raku DNA, RNA ja valkude sünteesi;