ainult siis, kui tema, Joonatan, seda ise teha tahab. Joonatan ei helistanud terve kuu. Naised läksid Tartusse potte tooma, et pottsepal oleks kõik vajaminev sobival hetkel juba olemas. Pottide vedamiseks kulus neil kolm otsa. Kuna teekond oli pikk, pidid nad ühe öö ühes Tartu hotellis veetma. Kui nad lõpuks tagasi Tallinnasse jõudsid, tahtis Joonatan Veronikaga rääkida. Kuna Veronika oli võidust väsinud, lükkas ta selle jutuajamise homse peale. Aga Veronikal polnud mingit tahet suhet uuesti üles soojendada. Lähenes vana-aastaõhtu. Pidu toimus Klara juures. Kohale tulid Kalev ja Veronika. Õhtul tuli külla ka metsaülem Hardi, ainult esialgu oli ta näärivana rollis. Hiljem tuli ta metsaülem Hardi kujul peole. Peol kutsus ta kõiki enda juurde, peolised olid nõus. Raamat lõppes Tuudami talus nurgakivi panekuga. Kõik tähtsamad tegelased raamatust olid kohal, ka Joonatan. Kõik said nurgakivi paikapanekust osa.
et ta ei kujuta oma elu ilma abielu ja lasteta ette. Naine kartis minna tagasi maailma, kus tal 8 enam midagi ei ole. Kuid ühel öösel kuulis Mari Veronikat klaverit mängimas. Ta imestas tüdrukut, kes kogu hingest klaverit mängis, kuigi ta teab, et ta varsti sureb. Mari vangistas oma hinge juba ammu. Kuid nüüd tundis ta jälle, et on täis tahtejõudu. Naine tahtis minna, lahkuda Villete'st ning alustada uut elu. Kui Veronikal õnnestus Mariga rääkida mõistis tütarlaps, et ta võib nende allesjäänud päevade ja tundide jooksul teha midagi sellist, mida ta kunagi varem pole teinud. Üks ta suur unistus oli mängida kogu hingest ja südamest klaverit, nii kaua, kui tahab, ja millal iganes tahab. Ta teostas oma unistuse, vahet ei ole, et publikuks oli vaid üks noor skisofreenik Eduard. Kõige tähtsam oli, et see poiss mõistis muusikat.
Veronika, vastupidiselt Mariale, oli armastuse suhtes skeptiline. Teda ei huvitanud see nii palju. Veronika arvas, et kui isegi armastus olemas on miks ka mitte siis ei ole see jääv, igavene. Vahetpidamata tõi ta näiteid abielu kohta: Abielu on otsus, mis on tehtud hetkelise emotsiooni puhangul. Inimesed pidavat armastama üksteist elu lõpuni ning ikka enamik abielusid lõhkevad või kui ei lõhke, siis mööduvad koos olles kohusetundest, harjumusest. Veronikal oli suhteliselt rikkalik sotsiaalne elu. Kuus aastat üksi elamist võimaldas piiramatut vabadust, mida ta mingil määral kasutas. Ta käis tihti ööklubides ja lõpetas siis mõne mehe juures. Enamikul juhtudel jäi see ühe öö suhteks ning selline süsteem sobis talle ta sai tunda ennast ihaldatuna ilma eelnevate või järgnevate probleemideta. Ta oli harjutanud ennast meestele ainult teatud kindla koguse naudingut andma ei rohkem ega vähem, vaid nii palju kui vajalik
annaabi.ee 
