minu taga, rääkis õhtusöögi lõpetades, et olid koos vennaga teel Austraaliasse vanavanematele külla, kuhu jäävad aastaks elama. Ema luges enne minekut neile ette järgneva õpetliku monoloogi „Hamletist“: „Need vähesed nõuanded meeles pea: sa ära kanna oma mõtteid keelel ja teoks neid ära uisapäisa tee. Sa ole lahke, aga mitte libe. Need sõbrad, kes on proovi läbi teinud, seo hinge külge terasvitstega, kuid ära kätt tee tuimaks, teretades vasthautud verisulis uljaspäid. Sa hoidu riiust, ent kui satud sekka, siis teotse nii, et vastane sust hoiduks. Kõrv ava kõigile, suu – vähestele, nõu kuula kõigilt, oma – hoia varuks. Nii kallilt riides käi, kui kukkur lubab, kuid alpimata; rikkalt, mitte räigelt, sest rõivastest võib tihti tunda meest ning Prantsusmaa suurtsuga härrastel on selles valituim ja peenim maitse. Ja ära laenu võta ega anna: laen tihti ise kaob ja sõbra kaotab ning võlg teeb tömbiks kokkuhoiu tera.
Mõned triibud olid laiad nagu tiigrivöödid, teised olid peenemad ja töömahukamad. Tumedad triibud olid veel üks juuste värvi rikastamise võte. Pungi pärand oli rida harjaselisi, geelitatud soengud, mis seisid peapeal püsti. Mandri-Euroopas olid populaarsed lühikesed vertikaalsed soengud. Rõhu asetus oli igal juhul ülespoole ja sageli kanti lühikesi punksoenguid efekti pärast romantiliste ballikleitide ning coutureiga, et rõhutada nende kandjate otsekui verisulis nooruslikkust. Seltskondlike ürituste puhul oli kübar vältimatu. Sportlikkuse ja moekuse pärast kanti juustes disainer päikeseprille, ja seda vaatamata aastaajale. Meik muutus matiks, värve kasutati napilt, aga julgelt. Ihaldusväärne oli loomuliku väljanägemisega nahk, sageli kergelt päevitunud või koguni tedretähniline, tugevalt piiritletud suu ja silmadega. Kulmud olid Brooke Shieldsi mõjul paksud ja huulepulk
kontakt. Selle aja jooksul osales ta hoonestuskavade koostamisel, ühe teatri- ja kontserdisaali ning kogudusemajaga kiriku projekteerimisel, samuti mitmesuguste rekonstruktsioonide juures, ühtlasi pidi ta valmistama makette. Danzigist saabus A. Kotli koju Väike-Maarjasse 1928. a. lõpul ja peagi seisis ees sõjaväeteenistus, kuid ta jõudis end veel enne tööle rakendada. Küllap olid Simuna seltsid kuulnud, et naaberkihelkonna köstri poeg on verisulis arhitektina kaugelt koju jõudnud ja tellisid seltsimaja projekti. Hoone valmis 1930. a., puumaja põletasid maha 1944. a. taganevad sakslased ja praegu kerkib samal kohal 1960. a. ehitatud kultuurimaja. Järgnevalt teenis A. Kotli veebruarist 1929 sundaega kaitseväes, asukohaga peamiselt Ropkas. Sõjaväest vabanes ta 1930. a. jaanuari lõpus kaprali auastmes ja nüüd oli aeg küps hakata tõsiselt arhitektuuri tegema. 2. 1930. aastad 2.1. Eluloost A. Kotli tuli eesti arhitektuuri 1920
annaabi.ee 
