Eesti Vabariigi ajal hakkas Under n-ö ajaluulet looma. Eeskätt oli tema luule psühholoogiline, mis kajastas tundeid ja eri ajaloojärke. Tema luulet läbib olemise suur vastasseis- elu ja surma, rõõmu ja mure, valguse ja varju vahel. Underi luules esineb ka palju piibli motiive. Üheks selliseks luuletuseks on näiteks Marie Underi luuletus „Laatsarused“ Laatsarused Teeveerud täis on vaeseid Laatsarusi, Neid veristanud elu raisakull: Neid purend sõja sajasuine susi. Ons inimene siis see vilets hull, Kes väristustes rappub nagu peru, See kägarasse kerind elav null! Ja sääl see veider iseveerev käru, Mil inimpää, mis luitund kätest kist Seas tramme väntab: jalutu ning näru. Päev-päevalt kestab nende õudne ist:
Armas isamajakene minu meeles alati (Martin Körber "Armas isakohakene") jamb x x' Teeveered täis on vaeseid Laatsarusi, neid veristanud elu raisakull: neid purend sõja sajasuine susi. (Marie Under "Laatsarused") daktül x' x x Kuulata: kauguses mühiseb maru märka ta laulu ja saa sellest aru.
Indrek sai kaks kümnelist paberraha veel oma ristiisalt Hundipalu Tiidult, kes tuli Indrekut saatma ja oli rõõmus, et see linna kooli läheb. 28. Indrek ja Andres lahkuvad Vargamäelt (XXXVII ptk.) Kuu pooleteist pärast Indreku lahkumist pidi noor Andres kroonu minema. Kuid Andrese minekuga oli hoopis teine lugu, see pidi olema ainult ajutine. Ja ometi oli tema lahkumine palju raskem kui Indreku oma. Poja lahkumise päevaks oli Vargamäe Andres õlut teinud ja paar lammast veristanud. Mari keetis sülti ja küpsetas saia. Külalised saabusid lahkumispäeva eelõhtul ja terve öö söödi ning joodi üheskoos. Kui minekuks oli kõik valmis, tõi vana Andres palveraamatu. Alles nüüd mõisteti, kui tähtsaks pidas Vargamäe peremees oma esimese poja kroonusaatmist. Teepeal kõnelesid vana ja noor Andres omavahel. Vana Andres arvas, et ta ei võta sulast seni kuni Andres ära on. Noor Andres vastas, et teab, kas ta tulebki enam tagasi. Andres oli kurb, et kellele ta on siis
annaabi.ee 
